Tagasi kodus...

Londonist lahkudes olid silmis pisarad... Taas üks parimatest reisidest, mis jääb mälestustesse alatiseks, kui esmakohtumine Londoniga!

Istudes Gatwicki lennujaamas, lootsin isegi, et äkki jääb lend ära ning ma saaksin kauemaks jääda!

Esimene päev "tagasi reaalsuses" möödus kohutavalt! Loomulikult on alati hea meel perekonda ja kõiki sõpru näha, kuid sees kripeldab siiski...igalt poolt kuhu vaatan, karjub vastu London...või see, mis seal teisiti on, mida siin pole ning mille järele igatsen...

Selles linnas tundsin ennast nii vabalt ja anonüümselt! Meie, Eestlased ei teagi õieti, mida tähendab säärane anonüümsus, kui sul on vaja rinda pista päevast päeva veel 8 miljoni inimolendiga! Samas, on see väga nauditav!

Mulle meeldib Londonis kõik - punased telefoniputkad ja bussid ja tube` (ehk metroo)ja toredad mustad ja kirjud taksod!

Mulle meeldib, et seal on nii palju noori andekaid kunstnikke... et pea kõik muuseumid on tasuta...meeldib jalutada BigBeni juurest National Gallery juurde ja teel Picadelly Circus`se läbi hüpata ühest 100st Starbucksist! Mulle meeldib, et London Eye juures on alati kunstnikud ja trikimehed, et Royal Festival Halli kõrval silla all mängivad alati kaks trompetit ja trummar, kes mulle lehvitasid, kui hetkeks sillal nende esinemist nautisin! Mulle meeldib, et St.James`i pargis jooksevad ringi oravad, kes inimesi ei karda, kes on tänulikud su näppude vahelt pähklit kahmates...ning samuti ka pardid ja luiged, kes lõunapäikese käes kuldses sügises peesitavad...

Mulle meeldib, et politseinikud on toredad ja abivalmid! Mulle meeldib kuninganna, ta on tore! Mulle meeldib Notting Hill...kuigi ma ei kohanudki seal Hugh Granti... Mulle meeldib, et inimesed on sõbralikud ning küsivad, kust ma täpsemalt pärit olen...ja mitte kõik ei küsi, kas Estonia on Ukraina pealinn... Mulle meeldib Guildhall`i kool Barbican Center`is... Mulle meeldib London Symphony Orchestra, mille kontserti mul õnnestus nautida (küll teist poolt vaid kontserdist - "Carmina Burana" C.Orff)!

Mulle meeldisid ülilõbusad noormehed metroost, kes kandsid heategevuslikul otstarbel(!!!) 70ndate stiilis naisteriideid ning teadsid Tallinnat ning restorani Olde Hansa, nad olid väga siirad ning toredad!

Mulle meeldivad inglased! Mulle meeldib, et tänaval jalutades näed stiilseid inimesi! Mulle meeldib, et inimesed hoolitsevad enda välimuse eest! Mulle meeldib juua lõpututes kogustes maitsvat inglise teed, süüa õiget inglise shokolaadiküpsist ning teha toast`i peanutbutter`i ja meega!

Mulle meeldib olla Londonis! Ma tahan sinna tagasi...

Eriti kodumaast kaugemal olles hakkad mõtlema oma elule...noh nõnda kõrvaltvaatajana. Asi, mida mina Londonis mõistsin, on, et mu tulevik on minu enda kätes ning kõik plaanid, millest unistan, tuleb üritada täide viia! Mul pole kodus olles elul konkreetset eesmärki...sellel aastal ma kooli ei lõpeta...ning 22aastasena ma Estonia orkestrisse tööle jääda ei taha...VEEL (ütlen seda suurima respektiga kõikide oma kollegide ning endiste ja praeguste õpetajate vastu, kes seda ka lugeda võivad juhtuda)!!!

Kuuldes LSO kontserti, tuli mul pisar silma...see oli nii tasemel! Oli näha, kuidas inimesed oma tööd naudivad! Pole mõtet hakata rääkima rahast....et eestis on palgad nii väiksed...ja Londonis mitte....Rõõmu kunstitegemisest võtab endalt ära mitte palganumber, vaid inimene ISE! Ja osad inimesed ilmselt lihtsalt ei tahagi muusikuelu nautida!

Rohkem kui sajast inimesest koosnev koor laulis verdtarretavalt võimsalt! Solistid olid vapustavad...MILLINE pianissimo nii orkestril kui kooril...poistekoor laulis väga armsasti! Laste laul teeb alati kuidagi südame härdaks! Orkestri iga viimane mängija pingutas elu eest! Vaserühm tulistas nõnda üksmeelselt, nagu oleksid nad kõik vennad... Sellist asja on rõõm kuulda ning nagu näha oli, olid ka asjaosalised ise rahul! Miks ei võiks siin nii olla...

Mulle meeldisid mu kaks cellotundi Guildhallis! Õpetaja on super! Mulle meeldib ka tõesti praegune õpetaja väga, kuid alati on huvitav käia ja kuulda, mida teised ütlevad, eriti veel siis kui õpetamisstiil ja meetod üsna ühte teed käivad mõlemal!Ma tahakski seal õppida!

Ma lihtsalt armastan Londonit! Ma tean, et ma natuke sobin sinna...ja killuke mu südamest jääb alatiseks sinna kuuluma, kus ma ka ei elaks...

P.S. kõiki Londoni-sissekandeid blogisse illustreerivad isetehtudhästitehtud pildid...ning suurem valik piltidest asub siin: www.picasaweb.google.com/maaritkangron

London diarys...

London - imeline-kummaline suurlinn, tulvil inimestest, kes t6ttavad kuskile!

Kui lennuk maandus olin ma nii 6nnelik...mul ei kadunud naeratus suult!

Esimesel päeval lahkusin kodust suhteliselt hilja ning alles 12 paiku väljusin Westminsteri tube`ist ... t6stsin silmad maast ning seal ta oli... minu lemmik!!! Imetlesin teda kohe tükk aega ... Päike paistis ning ilm oli super! Inimesed olid k6ik r66msad ja naeratasid! N6nda leidis aset minu esmakohtumine BigBeniga! :)

Sammusin veidi edasi ning m6istsin, et midagi on teoksil! Liiklus oli kinni ja inimesi ebatavaliselt palju! K6ik nad ootasid midagi... Trügisin rahvasummas veidi edasi ning jäin kuskile suhteliselt tee äärde seisma, et politseinikke pildistada. Nad on siin Londonis nii s6bralikud ja naeratavad! isegi kaks hispaania tütarlast palusid end ühe politseinikuga koos pildistada...too seisis suht naerusuil nende keskel ja paistis oma ametiga rahul olevat!

Ja siis see juhtuski...: Punastes kuubedes ratsamehed hakkasid tulema...siis hallides kuubedes...siis igasugused muud onud püsside ja kiivrite ja asjadega...ja siis....tuli t6ld...ja mitte ainult üks...ja esimeses t6llas istus ei keegi muu kui Kuninganna Elisabeth isiklikult! Lehvitasin talle! N6nda algas minu aeg Londonis!

K6ige rohkem meeldib mulle siin inimesi jälgida. Kui satud hommikul vara v6i päeval 5 paiku metroosse v6i peatuste lähedusse, siis näed ainult ülikondi ja lipse...:D mapp käes ning ajaleht loomulikult! The LondonPaper, mida jagatakse iga nurga peal ja sa ei saa sellest keelduda! Imestan alati, et kuidas neil pelgalt ülikonnaga külm ei hakka...sest mul mantligagi veidi jahe! Kuigi päike on veel soe!

Tänaval k6ndides märkasin kohe suurt erinevust eestlastest - inglased vaatavad sulle alati sugavalt silma ning isegi naeratavad! See on nii siiras ja tore! Eestis seda kahjuks tihti ei leia! Eestlane vaatab tänaval käies kas maha v6i hoiab nina teiste ninades k6rgemal!

Muidugi üks asi millega ma niipea ära ei harju on liiklus!!! see vasakpoolne liiklus! Ma olen mitmeid kordi peaaegu auto alla jäänud, sest keset ristmikku sa lihtsalt ei oska aimata kummalt poolt see auto paks küll tulema...tavaliselt siis paremalt...kuid...jahh...see läheb meelest! Ühel päeval seisin 10 minutit National Gallery esisel väljakul ja silmitsesin seda ringliiklust seal...ma lihtsalt ei saa aru kuidas see toimib...üritad nagu m6elda Tallinna Haabersti ringi tagurpidi käima...aga ei...lihtsalt ei mahu pähe! Ma vist ei 6piks siin kunagi autoga liiklema...veel hullem rattaga:D:D:D piisab juba sellest kui tolle vahva punase kahekordse bussi teisel korrusel seal k6ige ees istun! See on nagu 6udusfilm mu jaoks!

Londonis on n6nda palju asju, mida imetleda ja vihata, millest rääkida....ma tahan siia elama tulla ja seda k6ike nautida! Ma arvan, et olen leidnud "oma linna"!!!

Praegu aga hakkan harjutama, et minna kell 17.00 Guildhalli tundi maailmatoreda cello6petaja juurde!!!

Mina

See juhtus jälle...- kummitab

Igal aastal saabub "see" hetk...mitte kõige positiivsemas mõttes! Targem on alati oktoobri lõpus, novembri alguses poodides vähem käia!

Nägin täna poes PIPARKOOKE! See on esimene ja lihtsalt kohutav märk! Jõulud on mu jaoks mägede taga, kuid kaubanduslik mõtlemine käib ju vaid kasumile. Milleks alustada kogu jamaga 1.novembril? Nii tüdineb ju ammu enne päris jõulu kogu värgist ära?!?!!!!

Igas tahes... Jõulud peaksid erilised olema. Mulle isegi väga meeldib jõulude ajal jalutada kergelt lumesajuses linnas ning näha poeakendel Jõuluvanasid ja põhjapõtru ning kusagil kukla taga helisevad kergelt kuljused ja maagiline õhkkond valitseb üle "soo ja karjamaa..." see on tore! Aga palun - ei mingeid Piparkookeja põhjapõtru PRAEGU, eks!

Ma arvan et õige aeg alustada kaubanduses asjadega oleks maks. kolm nädalat enne jõule!

Jamiraquai ja sügis...

Ühel toredal sügispäeval sõitsin bussiga linna poole! Võtsin kaasa ka oma ammu unustatud cd-pleieri ja esimese ettejuhtuva cd! Selleks osutus Jamiraquai! Kummaline, kuidas vahel muusika sobib mingi pildi kõrvale nii hästi! Või on see siis pigem sinu enese tuju, millega ta kokku sobib!

Mu lemmik lugu on "Virtual Insanity"...oeh... kujutlege sinna bussisõit ning kuldne sügis ... ja Tallinna kreisi liiklus kõrvale!!! Video on suht-koht kummaline aga lugu ise on point!

http://www.youtube.com/watch?v=gJmX1z1NY2c

Ebatavaline juhtum

Eile olin sunnitud üle hulga aja trolliga linna sõitma! Tegelikult tegin seda päris hea meelega. Esiteks on kodu juurest trollipeatusse päris pikk tee ning sai aega veidi karget sügisilma nautida. Vanad tuttavad paigad õismäel, kuhu ma ammuilma sattunud polnud, tundusid nii...endised! Vanasti sai ikka ratta ja rullikatega majadevahel igasuguseid tagaajamismänge mängitud. Kõik see meenus 10 minutilise jalutuskäigu ajal...nii tore!
Jõudsin peatusse ning pidin veel putkast bussipileti ostma. Seisin järjekorras.
Minu ees seisis üks kahtlaselt tuttava näoga mees, kes agarasti müüjaga juttu puhus. Ta ostis 2 pakki tubakat ja kaks ajalehte "KesKus" ja "Sirp", mille peale müüja küsis humoortikalt, et kas täna vasarat ei võta...et ainult Sirp...? Mis oli mu meelest tore näide, kuidas inimesed mineviku üle kergelt isegi nalja heitma on võimelised!
Onu lõpetas oma toimetamise ja ostmise ning ütles "Jaja...palun, tütarlaps, Teie kord!" Mis oli nii vanakooliliselt viisakas! Kusjuures...enne trollipeale astumist ütles ta mulle veel: "...aga kohe tuleb buss number 22 kaa...mina lähen sellega sinna Toompuiesteele, sest Rüütelkonna hoones on noorte kunstnike näitus! Külastage ka kindlasti!" Ma olin suurest üllatusest üsna kohmetu, mida võis ilmselt ka minu näoilmest taibata! Ometi suutsin talle vastata, et oi kui tore, aitähh, katsun kindlasti külastada!!!

Terve trollisõidu muigasin omaette...

See juhtum pani mind mõtlema, kui vähe me igapäevaelus puutume kokku kas või eletmentaarse viisakuse ning džentelmenlikkusega, rääkimata sellest, et keegi sind juhuslikult kunstinäitusele kutsub!!! See oli nii tore!

Kahjuks ei suutnud ma sellegi poolest selle vanahärra isikut tuvastada...väga tuttav nägu...

Täitumata unistused

Elus ei lähe alati kõik nii, nagu plaanid...(noh...et mitte öelda mitte kunagi...või haru harva...)

Mul on olnud juba kauakaua aega üks plaan, mida ma hoole ja armastusega oma unistustes hoidsin! Mina plaanisin ja lootsin elama ja õppima asuda Londonisse, lahkete inimeste loal, kes minu edasise saatuse üle otsustama pidid! Paraku...onud ja tädid arvasid, et see pole ilmselt mulle praegusel eluhetkel see õige tee...! Õigemini, saatus arvas teisiti! (Ja Erasmuse programmi raames ei leitud rahasid...või kes teab mis see tegelik põhjus oli!)

Nüüd siis jätkan ikkagi siinmail...jätkan õppimist Muusikaakadeemias, töötamist Estonia teatris...kõik on nii...endine! Ja kõik on ju tegelikult...hästi...

Ei suuda varjata siiski sügavat pettumust...ning tunnet, et tahaks korraks aja maha võtta ja ära kaduda! Ilmselt ma seda teengi...omal moel! Pärast jõule võtan akadeemilise...sest lõputunnistusega mul konkreetselt kiiret ju pole! Minu see karjub vajadus õhu järele...Eesti ruum on nii väike ja lämmatav.

Need vastusteta küsimused...

Mul oli täna kolm kontserti! Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Lihtsalt mõlguvad meeles küsimused, mida viimasel ajal endale päevas vähemalt kord esitan...

Miks lavale minnes on lugude seisukord alati mu jaoks ebapiisav?

Miks inimesed peale kontserti aitäh ütlevad ning kiidavad, kui sul on endal tunne, et taaskord oli see su elu piinlikem moment?

Miks on tunne, et mu pillimänguoskused aastatega vaid kahanevad?

Miks enesekriitika minu puhul alati melanhooliani viib?

Miks peab Viru keskuse eskalaatoritest alla kõndima, sest nad taas seiskunud on, kui nad on loodud, selleks, et jalavaeva vähendada?

Miks mobiilihelinad bussis alati maailmanõmedalt häirivad on?

Miks võeti maha vanad puud Estonia eest?

Miks risustavad nad Tallinna ajaloolist õhkkonda ja arhitektuuri ebardlike modernehitistega?

Miks ma kunagi ei näe sügise saabumist ?

Miks kevadel nii märkamatuks jääb, kui puud lehte puhkevad?
Miks ma juba viimase 10 aastat ei mäleta kuidas õunapuu- ja kirsipuuõied välja näevad?

Miks võtme-tädi Urve alati nii kuri on?

Miks on nii vähe aega asjade jaoks, millega sa tegelikult tegeleda tahad?

Miks mul on tunne, et ma kogu aeg jooksen sihitult?

Miks on Prismas alati järjekorrad?

Miks mul on tunne, et kolme aastaga Muusikaakadeemias olen jäänud rumalamaks, kui enne sinna astumist olin?

Miks hakkab alati siis sadama kui mul on veidi aega päikesepaistet nautida?

Miks on tihtipeale raha takistuseks oma unistuste täideviimisel, kui ta pole eesmärk, vaid kõigest vahend?

Miks Eesti elu mulle niivõrd end ammendanuna tundub?

Miks Londoni royal ass`id end kiiremini ei liiguta?

Miks me teeme asju, mida me tegelikult ei taha teha?

Miks hambaarst alati haiget teeb?

Miks on isegi mu vasak kõrv seejuures küsimärgi kujuga?

Kes vastab nendele küsimustele?

"Sügisball" igas mõttes

Väljusin kinost kummaliste mõtetega... Väga ahistavalt mõjus! Kuid, mulle meeldis. Ikkagi väga hea film. Kohati vürtsitatud kummalist laadi huumoriga elust enesest, mis paneb sind mitte lihtsalt muigama, vaid üle terve kinosaali laginal naerma. A mis point on? Eks point olegi see, et inimesed tahavad igaüks omamoodi ju õnnelikud olla... ja igal ühel meist on omad kiiksud. Kes siis neid mis moel välja elab. Igaüks otsib elus midagi!

Hea kunstifilm, mis tekitab mõtteid enda, teiste inimeste, maailma ning eesti elu kohta! Kuid, mõneti kurb on mõelda, et Veneetsias saadud preemia tõi Eestile nii palju tähelepanu just sellepärast, kuidas me elame! Sest olgem ausad - nad seal Euroopas mõtlevadki ju, et Eesti ongi Lasnamäe...kurb!!!

Mõtteid tekitas see ka enda kohta...milline sa Maarit oled sügisballil 2007? ohh...eks ikka uue soengu ja fotoaparaadiga, keset muusikat! ja ootusärev! :D

Praegu kuulan Bachi soolosüite tšellole...see on ikka niiiiniii hea muusika! See on nagu tõeline muusika ja eluelliksiir!!!

Inspiratsioon

Avagem silmad - elu ONGI ilus! Täna ONGI sinu ülejäänud elu esimene päev! Mis sellest, et hallid sügismõtted kimbutavad, varsti on puudel lehed kollased ja punased ja see kõik saab nii ilus olema! Ja kui vihma peaks sadama, siis ostame kummikud!

Viimasel ajal olen olnud lihtsalt kohutavas tujus! Kõik tundub valesti ja täielikult eesmärgitu olevat... Pilli mängida ei viitsi, loengutesse minna ei viitsi...õieti neljandaks kursuseks mul neid ainult 1 muusikaajaloo loeng jäänud ongi, pluss kammeransambel ja kvartett ja sümfooniaorkester ja ped.praktika! Selline näeb välja tõepoolest Muusika- ja Teatriakadeemia 4.kursuse õppekava!

Kui teha on nii vähe , siis tundub seegi täiesti ületamatult raskena olevat! Tahaks hoopis kaua magada ja kodus istuda...või lihtsalt linna pääle bummeldama minna!

Inspiratsioon tööd teha puudub täielikult!!! Inspiratsioon pilli mängida, inspiratsioon kas või blogi kirjutada ...

Kuidas ikka, peale kõiki neid aastaid ei ole ma omandanud oskust ennast sundida midagi tegema, sest sa tead et paar tundi pillimängu päevas on muusiku ABC..see on nagu hammaste pesemine hommikul.... praegu olen lasknud luuslangi rahumeeli vähemalt 10 päeva juba!

Minu erialaõpetaja helistas mulle ükspäev ning küsis ülimalt murelikul hääletoonil, et kuhu ma küll kadunud olen...mille peale mina vastasin, et üritan selle kooliaasta algust hääästi rahulikult võtta ja veidi puhata enne kui "tõsiselt tööle hakkan"! Kuigi tegelikuks põhjuseks on meeletu tüdimus/väsimus/eesmärgitus!

Ei tea ma kas tahta sellel aastal bakalaureus lõpetada või hoopis edasi lükata...või mis pärast seda saab...või miks Londonist vastust pole.

Igal juhul...kuna endastki hakkab säärase halamise juures hale, siis otsustasin midagi shokeerivat(enda jaoks) teha: panin end kirja fotokursusele!!! Ja ennäe imet - täna tulin oma esimesest loengust! Teate KUI inspireeriv see oli!!! Ma tahan tegeleda millegagi, mis omaette vastandub muusikale... Muusikas on noodid mis väljendavad tundeid, kuid fotokunstis on pilt täiesti hääletu, ometi kannab nii palju erinevaid emotsioone! Fotokunstiga saab aja peatada ning olnud hetki taaselustada...see on imeline!!!

Kolmapäeval lähen koos T-ga endale tuttuut kaamerat ostma:) digipeegel:) ma ootan huviga!!!

Olen fotokunstist ammuseid aegu vaimustuses, kuid kunagi pole julgenud ise kätt proovida:) nüüd hakkan seda tegema!!! Sest elus tuleb teha neid asju, mida sa tegelikult tahad teha! Muusikat - minu kallist abikaasat - ei hülga ma eales, kuid fotograafia on ju üsna kütkestav armuke...;)

Life is what happens, while you`re busy making other plans...

sos

Kasutasin juhust, et olen üksi kodus ning ostsin endale hunniku head-paremat, panin arvuti käima, seadsin end mõnusalt laua juurde lohistatud mugavasse tugitooli lösutama ja vajutasin "play" - jah, "Sex And The City" neljas hooaeg! KUI hea ajaviide!!! Eriti, kui oled in-the-middle-of-the-crises... ning ulatad käe antidepressantidele.

Siin ma siis istun...jälle sügis, jälle üksildus ja kell on pool 3...

On aeg...

... saabusin üleeile tagasi Eestisse! Astusin sisse oma armsasse toakesse Õismäe korteris, Istusin voodile ning mõtlesin hetke - olin nii nii õnnelik kojujõudmise üle! "Aga... aga kuhu suvi jäi? Puhkus?"
On aeg teha kokkuvõtteid... Suve sain nautida kõigest kaks nädalat Viinis, kus oli tõeline troopika ning kuumus! Enne ja eriti pärast seda...kogu see aeg oli pigem ... hm...ei oska nagu sõnu ritta seada, kirjeldamaks näiteks "Hüljatute" tegemist. Jutt on muusikalist Saksamaal... Väsitav! Tõttöeldes ei tahakski sellest rohkem rääkida!

Mõeldes tagasi, on suves rohkem küsimusi, kui vastuseid ning edasine on kõik tuultele valla! Olen õppinud nii palju rohkem inimesi tundma ning olen paljud asjad enda jaoks ümber hinnanud!

Käisin täna kinos! "Edith Piaf - elusse armunud" ilmselt saab see üheks filmiks, mida veel kaua meenutan. See polnud lihtsalt film, vaid tõeliselt siiras ning raputav elulugu, mis mõjub...mõjub nii, et siiani ei oska seletada...
Peale kõige muu tekitas see minus vältumatu vajaduse hakata uuesti prantsuse keelt õppima ning otsemaid Pariisi põrutada! Ja muidugi, "Armastage, armastage, armastage..." See film oli nagu märk mulle, et ma pole valel teel... sellest saan vist ainult mina aru...


segased ajad...

MINU SÜNNIPÄEV!!!

Happppy birthday to meeee.....Jesss!

mul on olnud päris hea päev! magasin veits lunal, käisin linnas ringi...ostsin isale kingituse...endale ka:D

Mulle on helistanud mitmed s6brad...u 20 smsi...orkuti scrappide arv t6usis üle öö 400lt 600le...! Mul on s6brad! ja ma armastan neid väga! Jah, ma olen 6nnelik inimene!!!
22 on küll juba päris k6rge vanus...kuid ma tunnen ennast veel nooremana kui enne!


oeh...nii toredad on sünnipäevad!!!

homseni!

P.S.

...tssss....homme on mul sünnipäev muide...heh...

Positiivne kultuurishokk...

Eile 6htul käisin Raekoja platsil, kus toimub "Filmifestival", kuid mitte ainult! See oli v6rratu kogemus, sest kui mina sinna j6udsin, k6las parasjagu Brahmsi 4. sümfoonia teine osa, mille ma oma suureks r66muks isegi ära tundsin! 1000 v6i rohkemgi inimest olid end m6nusalt istuma seadnud ning nautisid kultuuri! Raekoja fassaadile oli üles riputatud 10x20 meetrit ekraan, kust v6is näha/kuulda Bayerisches Staatsorchesteri kontsertsalvestust, Carlos Kleiberi juhatusel! Kusjuures eesti helimehed v6iksid sealt eeskuju v6tta - saund oli lihtsalt suurepärane!
Aga... Tähistaevas, muusika... see oli ineline tunne...suvine soe 6hk...ja inimesed kuulasid vaikides! Samas oli ka sisse seatud mitu "kööginurka" erinevate maade köökidega...ning pakuti head Austria 6lut!
M6tlesin ikka, et Viinlased oskavad oma kultuurilist tausta n6nda elus hoida ja et inimestel ka huvi on! Kahtlemata olid pooled kuulajatest turistid, kelleni vb Brahmsi sümfoonia väga ei j6ua! kuid siiski...haruldane kogemus!
Eestis ei oleks sellisel üritusel publikut! Kuigi ma väga tahaks! Eestis piirdub muusikavalik säärasteks "kontsertideks" "Meie Mehe" ja paremal juhul Tanel Padari v6i Smailersiga! Ja sellest on ääretult kahju...
Täna lähen samasse kohta nautima Jules Massenet` ooperit "Manon", kus muideks ühte osa laulab eesti laulja Ain Anger!
Eelmisel nädalal k6las seal samas platsil Berliini Filharmoonikute kontsert, eestlasest dirigendi, Neeme Järvi juhatusel!
Järgmine nädal saab nautida Pariisi Ooperiteatri etendust, balletti "Luikede Järv", mida juhatab taas eestlane, Vello Pähn!
Kui neid nimesid lugesin kavavoldikust...k6rvuti Daniel Barenboimi, Mstislav Rostropovitshi, Claudio Abbado, Herbert von Karajani ja teiste suurte nimedega, tuli mul t6es6na pisar silma...

Mul on hea meel, et Sa hästi elad, Eesti Kultuur!!!

Schönbrunn

Käisin eile Kanako ja Sayakaga Schönbrunnis! Need minu uued jaapanlannadest s6brannad on ju nii toredad, nad vaimustuvad iga asja peale ja tahavad pilti teha...ometi rääkida nad minuga ei oska...mina nendega kah mitte, sest pole vahet kas ma ütlen ei v6i ja lähme sinna v6i tänna...no nemad ikka "eeeehh...kosadhjadhfVB"
p6nev! Aga loss ise on superilus! Kogu see Habsburgide asi...nojah...ajalugu on üks valdkond, millega ma v6in väga ämbrisse astuda, andku mu kallis ajaloo6petaja T6ivi Vallmann mulle andeks! Siinkohal ma ei hakka teile Schönbrunni ajalugu proovima jutustada! Kuid ütlen lihtsalt, et mulle jättis see kustumatu mulje!

6htul tahtsin kontserdile minna aga ei leidnud kontserdipaika üles! Tuli välja, et see asus natuke Viinist väljas, Badenis! Noh sinna ma s6itsingi...mingi üle tunni aja...ja siis sain aru et ma olen vales peatuses maha tulnud...no siis ma k6mpisin edasi u kolm peatust, sest vahepeal rongi ei tulnud..ja siis läksin järgmise rongi peale...no aga ikka ei tundunud see just see koht olema kus kontsert olla v6iks! kuna oli pühapäev, siis ei liikunud ka eriti palju inimesi kelle käest oleks küsida saanud...mingid kahtlased türklased ainult, kes vilistasid vastikult! ma m6tlesin et millise terariista ma oma kotist välja v6lun, juhul kui nad peaks mulle järele tulema...aga 6nneks läks see rahulikult ning nad ei tülitanud mind!
No...kell oli juba 8 läbi ning kontsert oli hakanud 19.30...olin juba vihane ja tüdinenud...ning otsisin üles tagasimineva suuna peatuse! 6nneks oli rong ees ning sain turvaliselt Viini tagasi!
Olin nii näljane, et v6tsin Karlsplatzilt kebabi putkast väikse pitsa ja s6in selle ära!

vaat sellised seiklused...

aga kolmapäeval on minu sünnipäev...arvatavasti istun üksi hotelli baaris, joon valget veini ning laulan endale m6ttes "...happy birthday to Me..."

ciao!

"An der Schönen blauen Donau..."

Täna käisin Doonau j6e ääres! See on endiselt ilus ja sinine! Seal on toredasti sisse seatud palju vaba6hukohvikuid ning saab paate ja vesijalgrattaid laenutada. Paljud isegi käivad seal ujumas, kuid vool on nii tugev, et kui vähegi kaldast kaugemale minna, siis ta viib su kaugele! Mina sinna muidugi sisse ei julge elu sees minna, sel lihtsal p6hjusel, et ma ei oska ujuda!
Pärast tegin endale veel veidi linnaekskurssiooni! Eriti meeldib mulle seda mängu mängida, et ära vaata kaarti ja vaatame kuhu välja j6uab:) Ja siis j6udsin samasse kohta välja kuhu ikka - Stephansplatsile! :D aga l6bus oli!
Käisin ka Mozart-Hausis ja jalutasin veidi mööda poode:)

Viin on endiselt ilus!
Homme lähen Schönbrunni:)

Kallid


p.s. nii lahe on tänaval inimesi jälgida! täna nägin eriti naljakat paksu hiinlast! ja muidugi need ameeriklased...see aktsent ajab hulluks...selline tunne, nagu nad teeks seda meelega.....nad jätavad paraku igal juhul sajast endast väga lolli mulje!

Elamuste linn

Täna oli suurepärane päev! Nii kahju, et emotsioone ainult endaga jagada saan. Käisin Belvedere lossis....oeh....kui kaunis. Tüüpiline barokistiilis ehitus, kus on palju palju kunsti! P6hielamus oli Gustav Klimti kogu....eesotsas kuulsa "Suudlusega".
Teisena otsisin üles Viini muusikamaja..."Haus der Musik", Viini Filharmonikute ajalugu rippus seintel, sai kuulata plaate ning ühes mustas ruumis oli sisseseatud suuuuure ekraaniga "kontsertsaal" kus sai nautida kas v6i mitu tundi järjest Viini uusaastakontserte...järjest! M6ne jaoks on see ehk veidi kommertsiks muutunud...kuid siin, Viinis on see üks vanu , toredaid traditsioone, kuhu kuulajana pääseda on suur au. Neid istekohti pärandatakse p6lvest p6lve. Istusin seal tükk aega..."Ilusal sinisel Doonaul" t6i lausa pisara silma...
Samas oli seal Haydni, Mozarti, Beethoveni, Mahleri, Straussi, k6ikide jaoks eraldi toad... Samuti ka Uus-Viini koolkonna tuba (Schönberg, Berg, Webern). Isegi selline tore atraktsioon, kus pidid seisma dirigendipulti ja juhatama orkestrit suurel ekraanil...nad üritasid käe järgi mängida...küll sai nalja....:D mingi huvitav süsteem oli sinna taha aretatud...igastahes....mul 6nnestus isegi ühe looga päris kaugele dirigeerida...kuid m6nel ei läinud kuidagimoodi...ning siis jättis virtuaalne orkester mängu katki ja vilistas s6na otseses m6ttes "dirigendi" välja! vahva...
Muusikamajas oli ka moodsa k6la/helitehnika "näitus"-....installatsioonid ja asjad...
Loomulikult ka Vienna World , kus sai osta Mozarti v6i Beethoveni pildiga träni...pliiatseid noodimappe, tasse, vihmavarje, kotte, mängukaarte...jne!

Pärast käisin veel Stephanplazil, ka Stephani toomkirikus, v6tsin Starbucksist ühe "iced Caramel Macchiato" ja istusin tükk aega Staatsoperi k6rval puude all varjus...ja nautisin iga sekundit...

Möödaminnes sattusin ka Steinway majja, Mozarti kuju juurde, Muuseumi kvartalisse, kuid selle läbi uurimiseks kulub mitu päeva....

mulle kangesti meeldib siin...vahelduseks on hea omaette olla...kuigi ainult jaapanlastega....tjah...

Mu kullakallis toanaaber tegi meile kahele täna süüa...nuudlid tomatikastmes...küll oli hea! Ma pole ammu midagi söönud...peale paari v6ileiva ja m6ne banaani päevas! P6hiliselt hoian raha kultuuri jaoks! :D okok...n6nda hull kah pole!:)

igatsen vahel ka Eestit!

Siin ma siis nüüd olen...Welcome to Vienna...

Jah...läbi raskuste j6udsin siia toredasse muusikaajaloolisse linna, kus iga nurga pealt vaatab vastu m6ni ajalooline maja...kus inimesed on stiilsed, s6bralikud ning kultuursed. Mozarti pildiga postkaarte ja kommipoode on k6ikjal enneolematult palju. Paari siinveedetud päeva jooksul pole näinud pilvepoegagi ja soojakraadid pole (ka 6htul) alla 30 langenud. Viini valsid k6lavad k6rvus, tänavamuusikud on hoogsalt ametis. Palju turiste on siin samuti, kuid mina üritan mitte fotoaparaat laskevalmis ühes ning linnakaart asjatundliku näoilmega teises käes olla...üritan selle kultuurilembelise linna 6hkkonda tasahilju, märkamatult sissesulanduda.
Kuna meistrikursustel, milleks ma siia tegelikult tulin, osalejad on peaasjalikult...ehk siis ainult jaapanlased, siis s6prade leidmisega on siin paras tegemine. Jaapanlased pole just altid suhtlema...sel lihtsal p6hjusel, et nad ei oska teisi keeli. Minu armas toanaaber, neiu Kanako pursib küll veidi inglise keelt, aga minu jutu peale n tema peamised väljendid jaapanikeelsed üllatushäälitsused..."ooooooaaaaaiiii....aaaaaaaeeeeiii....jaaaaaooosssiiuuuu" ja 60 protsenti mu jutust jääb talle ilmselgelt arusaamatuks...selline on elu...

aga Viin on ilus linn...

Siin ma siis nüüd istun...endal kohver veel lahti pakkimatagi, suurepärastest mälestustest tulvil... Leedus oli vahva! Gotland on imekaunis ning inimesed...ohh...ma armastan kõiki neid inimesi!!!>div>

Nüüd siis jälle peab asuma selle sama kohvri kallale ning veits pakkima, sest ega sellel suvel aega niisama konutamiseks ju pole! Värska lastelaager, Viini meistrikursus ning Müncheni külje all Füssenis muusikal "Hüljatud" ...ja ongi käes 16. september siis, kui jalad taas kodumaa pinda puutuda saavad!

Kodumaisest suvest ei saa ka sel aastal osa...

kurb...sõpru hakkan igatsema hullupööra!

aga ma armastan mööda maailma ringi seigelda!!! niiet olen rahul, olen väga rahul!

mina

üsna tühjus...

Kuhu lähed - Maarit?

tulevik on lahtine ja üsna tume...mitmed otsused, küsimused vajavad lahendusi....

see on küsimus...

viimasel ajal on kummalised mõtted peas ega tahagi miskit kirjutada....imelik lausa, kuid....vähemalt on õues kevad!!! see värske roheline värv mõjub ülimalt värskendavalt...kui aint soe kah oleks...

Ühest säravast legendist muusikamaailma kirevas taevas...

Mstislav Leopoldovich Rostropovich (Russian: Мстисла́в Леопо́льдович Ростропо́вич, Mstislav Leopol'dovič Rostropo'vič, March 27, 1927 – April 27, 2007), affectionately known as "Slava," was a Russian cellist and conductor considered to be one of the greatest cellists ever.
He was well known for his interpretations of Dvořák's B minor cello concerto and Haydn's cello concertos in C and D, and for his commissions of new works which have considerably enlarged the cello repertoire (notably by Shostakovich, Prokofiev, Britten, Lutoslawski, Penderecki and Dutilleux).
Rostropovich was born in Baku, Azerbaijan, then part of the Soviet Union. From 1943 to 1948, he studied at the Moscow Conservatory, where he became professor of cello in 1956. He lived for the latter part of his life in self-imposed exile in Paris.
The Chicago Tribune reported that rumors about declining health began to spread in 2006, when he underwent unspecified surgery in Geneva and later that year received treatment for an aggravated ulcer.
Rostropovich had been treated at a Moscow clinic in early 2007 for what was reported to be hepatic cirrhosis, or degeneration of the liver. At the time, rumors flew that he was dying, fed by his having been visited by Russian President Vladimir Putin. It later was discovered that Putin met Rostropovich to discuss details of a celebration the Kremlin was planning for March 27, 2007, Rostropovich's 80th birthday. The celebration took place and Rostropovich was reportedly in frail health.
The Itar-Tass news agency reported that Rostropovich died on April 27, 2007 in Moscow, after having been hospitalized in February of the same year for intestinal cancer. He was 80.

See mees oli geenius! See mees on legend!

Kogu tänapäeva tšellistide generatsiooni jaoks on ta Jumal! Ta on oma pika ning ilusa elu jooksul lindistanud praktiliselt kogu võimaliku tšellorepertuaari! Sealhulgas sadu maailmaesiettekandeid! Tal on aastate jooksul olnud kümneid-kümneid andekaid õpilasi! Ta on oma kontsertidega rõõmustanud miljoneid inimesi kogu maailmas, olgu siis tšellistina, dirigendina...olgu see lives või helisalvestisena!

Muusikutepere jääb teda armastama igavesti, rääkimata tšellistidest kogu maailmas...

http://news.bbc.co.uk/2/hi/europe/6598895.stm

KEVAD

Lõpuks ometiiiii on käes kaua oodatud ning kõigi poolt armastatud KEVAD! Päike käib kõrgemalt, soojendab põski, linnud laulavad...varsti on pungadki puul!!! see on ju imetore!!!

Ma ise lähen varsti Saksamaale kevadet nautima! Siin on ikka veits tossike kevad...sellesmõttes, et...krookused ju veel ei õitse....

aga ikkagi on tore!!!!

Lugu liblikaprintsessist!

Elas kord üks väikene tüdruk. Talle meeldisid kohe hirmsat moodi muinasjutud. Ta polnud ei ilus ega tark, kuid ta armastas naerda ja lennata! Lennata oma unistustes! Ta oli juba lapsena väga sõbralik ning hooliv ja kõige suurem unistaja arvatavasti terves maailmas!!! See väikene tüdruk unistas muinasjutuselamisest. Ta tahtis nimelt liblikaprintsess olla. Ta tahtis haldjamaal vabalt ringi lennata...sest seal paistis alati päike ning lilled õitsesid 5 aastaajal järjest ning lõhnasid lausa lummavalt. Ta ei tahtnud suureks saada ega oma sõpradest-liblikatest lahkuda, sest ta oli seal niinii õnnelik!

Kuid aastad möödusid ja ta kasvas siiski suureks...ega olnud enam väike tüdruk-liblikaprintsess...ta oli suur...ja suurte inimestega on alati asjalood veidike kehvasti... sest nad on niii...suured!

Tema unistus muinasjutuselamisest ei täitunud! Ta oli sellepärast väga väga kurb! Talle ei meeldinud see teps mitte! Peale suurekssaamist oli ta kohe väga väga pettunud! Ta ei osanudki peale unistamise ju midagi teha...kuid täiskasvanute maailmas ei mõistetud teda...Ta oli täiesti üksi-...

Tema kurvameelsetes silmades peegeldus sootuks hirm, mitte enam lapselik sära ning uudishimu nagu varem. Ei, see oli tõepoolest hirm. Ta kartis oma südant... Ei, ta südant polnudki ju murtud...kuid süda nuttis... Miks? Seda ei tea keegi...tänaseni...

Ilmselt ikka sellepärast, et temast liblikaprintsessi ei saanud...

Meistrikursusest...

Peterseni kvarteti esimene viiul Conrad Muck tegi meie kvartetile täna 1,5 h tundi! Me mängisime Haydni kvartetti op.64 no 5 hellitusnimega "Lõoke"!!! Lugu hakkas elama kohe! Milline suurepärane õpetaja ning kui ta veel ette mängis...oeh! Supersupersuper!

Kogu see aeg seal orelisaalis oli niivõrd inspireeriv, et valisime juba oma järgmise teosegi välja!

Me kõik olime vaimustuses!

Petersen Quartett

Viimase aja üks parimaid, et mitte öelda üks minu elu parimaid kontserdielamusi oli kahtlemata Peterseni-nimelise keelpillikvarteti kontsert Estonia kontsertsaalis 28. veebruaril!

Wolfgang Amadeus Mozart - Keelpillikvartett F-duur KV 168 (1773)

Dmitri Šostakovitš - Keelpillikvartett nr 8 c-moll op 110 (1960)

Ludwig van Beethoven - Keelpillikvartett F-duur op 59 nr 1 "Razumovski" (1806)

Muide, selles kvartetis mängib ka eesti tšellist Henry-David Varema, kes on minu kvartetiõppejõud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.

Kontsert oli lausa uskumatu! Midagi nii täiuslikku ning puhast kuuleb siinmail haruharva. Nende mäng oli nii kerge ja õhuline, kuid samas nii sügav ja täiesti PERFEKTNE. Kõik oli paigas. Mitte ainsatki musta nooti, koosmäng ja üksteise jälgimine-kuulamine oli täielik!

Lihtsalt sõnu jääb väheks, et kirjeldada seda ideaalset kõla ja puhtust. Ka väga väga headel kontsertidel on vahel selline hetk, et mõte läheb uitama, olgu see tingitud kas või muusika traagilisusest või mõtlikkusest...sellel kontserdil ei väsinud mu tähelepanu mitte ainsakski hetkeks - ma olin kogu see 1,5h vaimustuses...siiralt! Kogu aeg oli huvitav! Milline piano, kui kaasakiskuvad karakterid, milline jõud, milline toon...Kuidas on võimalik saavutada nõnda ühtne koosmäng, nagu mängiks tõepoolest vaid üks instrument! Suurepärane lavaline suhtlemine, üksteisele motiivide üleandmine...oeh...see kõik kõlas nii ideaalselt!

Pole paremat võimalik ette kujutadagi, kui juba iseenesestki suurepärane Mozarti, Šostakovitši ning Beethoveni muusika särab rambivalguses kogu oma aus ja hiilguses maailma tipptasemel muusikute esituses! See oli väga inspireeriv ning lausa jumalik kontsert!!!

Conrad Muck (viiul)

Daniel Bell (viiul)

Friedemann Weigle (vioola)

Henry-David Varema (tšello)

P.S. Nad annavad akadeemias ka meistrikursuse, kuhu me oma kvartetiga samuti mängima lähme - homme;) Ma ootan huviga!

Mõtlemiseks enne valimisi...

Mõned aegumatud pajatused lastelt...:


Poliitikud sarnanevad mitmes mõttes tavaliste inimestega. See on selleks, et neid läbi ei nähtaks. (Hilde, 10-aastane)

Poliitikutel on tihti kõrvad natuke laiali peas. Nad lubavad rohkem kui kuulevad.
(Isak, 7-aastane)

Sul peab mitu paksu nahka seljas olema, kui tahad poliitikuna töötada.
(Trygve, 10-aastane)

Poliitikud mõtlevad natuke rohkem kui tavalised inimesed. Nad mõtlevad umbes pool tundi päevas.
(Gisle, 8-aastane)

Poliitikuid valitakse nii, et nad seda ise ei tea. See ongi salajane hääletus.
(Marie, 8-aastane)

Poliitikud ei anna kunagi järele. Nad ühe käega võtavad ja teisega lubavad.
(Espen, 8-aastane)

Ma ei usu, et on kerge olla poliitik, sest kõik vihkavad neid. Ka nende perekonnad.
(Mattias, 8-aastane)

Kõige tähtsam poliitiku jaoks on harjuda mitte kuulama, mida rahvas ütleb.
(Markus, 8-aastane)

Poliitik peaks eelkõige olema aus või vähemalt jätma sellise mulje.
(Sam, 10-aastane)

Ei-päev!

Täna oli täielik "EI!"-päev. Kuidas saab olla üks päev nädalas nii suure miinusmärgiga? Mitu asja tõi pisara silma ja mitte miski ei tahtnud välja tulla. Mul on enda pärast piinlik...tõesõna! Kuid alati ei õnnestu oma tavapärast positiivsusemaski ette manada käsu peale!

Põhjused?

Jah...ilmselt tervis, kaks nädalat vahele jäänud harjutamist ning senimaani veidi puudulik kuulmine...eriti häiriv on see pillimängu juures!

Ja pealegi on väljas nii külm, et südame võtab ära...kuid süda hoopis kevadet ihkab...

"Hea aasta"

Käisin täna kinos! "A Good Year" - mõnus film, mõneti ülimalt naiivne, kuid ikkagi tore vaadata!

Paratamatult tekkisid mul hoobilt seosed isiklike kogemustega. Just seoses Prantsusmaaga ja viinamarjaistandustega. See miljöö ja õhkkond...maja mäe veerel ning vaade viinamarjapõldudele...vein...Lõuna-Prantsusmaa, loodus...ohh...ma olen seal olnud! Samuti olen ma Itaalias külastanud veinikeldreid ja viinamarjakasvandusi! See on midagi nii...võluvat...

Ja need näitlejad - just prantslased - nad olid lihtsalt nii ehedad, täpselt nii nad räägivadki!

Ja kui hästi kõlab prantsuse keel...kohe kahju hakkas, et ma eelmisel aastal keset semestrit sellega lõpparve tegin...piinlik lugu! Inglased nende kõrval mõjusid kuidagi tavalisest märksa teistsugustena...

Milline nauding võib olla enda kasvatatud taimedest tehtud veini maitsta...eriti kui see on suurepärane vein, mitte ei sarnane rotimürgile...

See kõik meenus mulle...ja tuletas meelde vana, tolmu kogunud unistuse samuti ükskord midagi nii suurepärast omada - maja mäeveerel, vaade istandustele... pudel veini, mida saaks nautida koos armastatud inimesega... Elada rahulikku, lõunaeurooplaslikku elu ja nautida iga kordumatut hetke, sest elu ongi ju ilus! Aegajalt oma mõnusas aiakeses luuleõhtuid korraldada ning pilli mängida... lugeda raamatuid ... võibolla ka kirjutada... :D memuaare lastelastele! ja unistada...

Aga samas...alati jääb unistustele ette bettoonsein, millest...palun väga...murra või peaga läbi! Mingi tobe allumine vahenditele! Sest ilma miljoniteta seda kõike teostada ei saa...

Nii jääbki minu viinamarjaistandus ilmselt eksisteerima minu unistustemaailmas, kus ma olen endale sisseseadnud ühe väga mõnusa majakese...kus enamasti puhub soe tuul ja paistab päike ning sajavad toredad äkkvihmad, mis aitavad mu viinamarjadel kasvada!

Kui just...tjah, kui just ei tule keegi eriti veetlev pankurist noormees mulle igavest, ohjeldamatut armastust avaldama...kes oleks valmis minuga iga kell luurele minema ning maailma teise otsa seiklusi otsima minema...ja mina temaga! Ja me armastaksime teineteist elu lõpuni!

Mulle meeldivad muinasjutud, ma ei väsi nendesse uskumast...õieti keeldun nendesse mitteuskumast:) lapsik, mis?

Aga kes ütles, et Printsi Valgel Hobusel pole olemas...?

Kavatsen Teile kunagi veel vastupidist tõestada!

Ma lähen nüüd unejuttu lugema...Muinasjutud muide;)

P.S. olen oma haigusest täiesti teadlik, kuid mittevastutav! Diagnoos: sünnist saadik hingelt romantik...põhjani!

Kuldreegel: KÕIK algab eriala valikust!!!

Tere kallid sõbrad netimaadel!

Niisiis...elu peab ju ikka vürtsikas olem, kas pole? Tasakaal on oluline, kuid sellest väljumine vahel siiski teretulnud...või siiski mitte? Kuidas võtta...oleneb olukorrast.
Minu "olukord" on järgmine:
Peale Brüsselist alanud haiguseagooniat, mis osutus "tänu" lennukisõidule täiesti tapvaks kahepoolseks kõrvapõletikuks, peab siiski tõdema et...ma ju lihtsalt armastan reisida! Nii unes/unistustes kuid eriti ikka ilmsi! Seepärast ei tulnud teade Saksamaal toimuvast orkestriprojektist mulle sugugi mitte halva üllatusena. Eriti veel sellepärast, et olen seal juba kahel korral osalenud ning uute ja ka vanade toredate rahvusvaheliste sõpradega on alati mõnus kohtuda!
Kuidagi sattus nii, et see tore saksa dirigent helistas mulle ning palus, et ma organiseeriksin Eestist veel inimesi. Sellega pidi tegelema ka minu erialaõpetaja, kuid kuna ka tema viibis mingi aja välismaal, jäi see ülesanne tervikuna minu õlule!
Sain inimesed kokku aetud! Uurisin lennupiletite kohta ning Estonian Airi piletid tundusid hetkel ülimalt soodsad! Samas, eilseks oli vaja ka Kultuurkapitalile igaühel isiklikult esitada rahataotlus! Mina muidugi olin see, kes kooskõlastas kõikidega summad ja piletihinnad, et see kõik kenasti paberile saaks. Need hinnad kontrollisin ma veel pühapäeva õhtul üle! Niisiis...esitasime internetis taotlused ära ja siis asusime lennupileteid ostma...ja ennäe imet...- 24 tunniga ehk siis ÜLE ÖÖ olid hinnad kerkinud 2000 asemel 3500ni! Nii tore! Kas pole? (tudengi jaoks ÜÜRATU vahe!) Praktiliselt kõik lendas vastu taevast, sest küsitud summa oli ju 1500 võrra väiksem. Pekki noh...
Üldiselt mulle ei meeldi rahast kõneleda, eriti sellepärast, et see osutub alati vingumiseks, et liiga vähe on...aga seekord...ohh...
Kuna me peame need piletid oma raha eest välja ostma siis see lihtsalt ajas korraks (hästi korraks) mind täiiesti marru...(ma olin nagu marutaudis koer, kelle suu valgest ollusest vahutas ning ma laamendasin terve arvutiklassi tagurpidi...- et noh...mõttes ikka, mitte päriselt).
Kuna mina...olen tshellomängija...siis minu reisid näevad välja sellised, et mu tshello istub nii rongis, bussis ja ka lennukis alati minu kõrval! Ehk...ma ostan alati endale kaks lennukiistekohta, sest teine on mu truule sõbrale/abikaasale/armukesele - tshellole! See "väike" hinnatõus tähendas minu jaoks 7000 krooni, mis pole enam nii väike summa!

Ma olin väga pettunud, uurisin aga siiski edasi! Easyjetiga oleks olnud võimalik samuti sõita...aga netist piletite ostmine oli terve eilse ja tänase päeva halvatud! Suurepärane ajastus!

Lõpuks leidsin Estraveli kodulehelt superprogrammi "Amadeus" (mitte siiski Wolfgang Amadeus...), millega leidsin piletid Finnairiga läbi Helsingi Frankfurti! Ja hinnaga 3100...noh...mõtlesin, et enam odavamalt ikka ei saa...kuna olin juba niikuinii aru kaotanud ja läega löönud, otsustasin need broneerida. Aga siis meenus mulle et...ohh jaaa...ma ju sõidan tshelloga, mis tähendab, et teise reisija nime kohale tuleb kirjutada...mis? mr Violon Cello? jjjjahhhh....pidin abi paluma klienditeenindusest, kes mind lõpuks siiski Estraveli kesklinna kontorisse juhatas ning see kõik tehti minu eest ära! Kusjuures tshello pilet on ilma lennujaamamaksudeta, umbes 2000 krooni! ;) ja lennukis saab süüa:) - super!

Mul on pea igas mainekamas ja vähemmainekamas lennujaamas tshelloga probleeme olnud...need süsteemid seal lihtsalt ei tunnista muusikainstrumente...ja stjuuardessid alati pööritavad silmi ja esmalt tahavad õiendama hakata....aga siis ma juba poolelt sõnalt katkestan ja näitan oma kahte piletit, mille ma oma kokkukraabitud tudengisandikopikate eest ausalt välja olen ostnud! Ja siis nad lõpuks leebuvad.

Ometi maailmas muusikud reisivad oma kallite pillidega iga päev...ning nad ei pane neid pagasisse, sest...kui isegi mõned kohvrid seal riismeina tagasi tulevad, mis veel pillidest rääkida!

Ja ikkagi pole normaalset suhtumist ega oskusi tshelloga ümber käia näha mitte kuskil...olgu see Hamburgi, Frankfurdi, Berliini, Praha...misiganes lennujaam, kuskilt pole ma veel "puhta nahaga" pääsenud. Alati on jama... Jama ei lõpe, vaid asendub teise jamaga, teadsite ikka seda Murphy seadust...

Kõik algab eriala valikust!

Sõprusest

Head Sõbrapäeva kõigile!!!

Tore, et on üks päev aastas, kus saad tähelepanu ja kiindumust avaldada just oma kallitele sõpradele! Õnneks teevad paljud meist seda ka igapäevaelus...kuid juhuks kui viimastel aegadel ununenud siis...Kallid Sõbrad! Ma armastan teid kõiki!!!Tuttavaid ka!!!

Sõbrad ongi see, mis elu ilusaks teeb, perekonna ja armastuse kõrval. Kindlasti on kõikidel inimestel elus perioode, kus sõprus on vähem või rohkem oluline. Minu jaoks on sõprus seni üks olulisemaid asju, kuna perekond on ju ikka perekond, keda sa armastad alati ja kes sind armastavad - alati... ja armastus...eks see ole ikka rohkem one-way-street olnud....

Mul on 4 parimat sõpra (kõik neli ei saanud korraga kahjuks pildile:P)...kõlab uskumatuna eks? Aga nii see on! Ja ma armastan neid kõiki vägaväga!!!

Mis teeb parimatest parimad?

Orkutis liigub praegu mingi kettkiri, milles kõrvutatakse tõelist ja lihtsalt sõpra...Aga mis siis ikkagi neid eristab?

Tõeline sõber tunneb sind läbi ja lõhki ja sina tunned teda! Sa arvestad temaga ja tead ta tujusid.

Tõeline sõber teab, kui sul on mure ning oskab su tobedaid väljamõeldud kinnisideid ümber lükata! Tõelised sõbrad andestavad sulle su nõrkused...olgu see siis shokolaad shoppamine...kõva häälega piinlikus kohas naermine...! Tõeline sõber on valmis minema sinuga koos luurele päeval või öösel. Tõelised sõbrad sõidavad kilomeetrite taha, et kas või nädal aega koos veeta:) olgu see siis Brüssel või Verona või Helsingi! Sõbrad on üksteisele toeks rasketel aegadel! Nad viskavad üksteise üle nalja ja iroonitsevad hullupööra! See teeb tuju heaks! Parimad sõbrad tulevad sulle külla kell 12 öösel ja lahkuvad sealt ülehomme! Tõeliste sõpradega võid seigelda näiteks Brüsseli öistel tänavatel ning unustada ohutunde, reaalsus- ja ajataju ning avastada end geibaaris tantsimas...dance like no one`s watching...!!!

Parimate sõpradega koos veedetud hetked jäävad alatiseks meelde....koos tehtud lollide ilmetega pildid raamitakse ära ning lisatakse toa seinal asuvasse kollektsiooni: hullud!!!

Mida kõike veel...

Sõnu on tuhandeid...sääraseid lauseid võikski kirjutama jääda...

Põhiline aga on ju öeldud...

Sa lihtsalt armastad neid kogu südamest...täiiiegaaa noh!

Palju sõpru Teile! Ja palju hoolivust ja sõbralikkust!

Brüssel - i love this City!

Brüssel - esimesed päevad selles armsas prantslaslikult romantilises Euroopa südames, panid mind m6istma, jah, tulevikus v6iksin t6epoolest säärasesse kohta kolida! Milline suurepärane inspireeriv 6hkkond, miljöö, mille kujundavad lihtsalt lummavate r6dudega majakesed, tänavamuusikud, purskkaevud, gaasiküttel töötavate radiaatoritega välikohvikud, mis juba praegusel üsnagi r6skel aastaajal avatud on, loomulikult ka Boulangerié'd (pagariäri) ning vahvliautod. Selles linnas vaatab k6ikjalt vastu Belgia Kuningriigi ajalugu, arhitektuuri ning kunsti näol. See k6ik on Tallinnast nii erinev! Inimesed on nii teistsugused.

Kalladega turistipilt esimese purskkaevu juures...:D

P6hjus, miks ma siin olen on lihtne: meil tüdrukutega on traditsiooniks kujunenud, et kui keegi läheb välismaale 6ppima, siis ülejäänud kolm s6idavad külla. Niisiis, Marian 6pib siin, alates septembrist.

Ta elab väga toredas kohas, mille kohta ta ise väga tabavalt ütles "kui araablased kuskile pommi panevad, siis vähemalt mitte minu tänavale!" Aga samas saab 10 minutiga kesklinna! Karm nali, aga tegelikult on see t6esti natuke k6hedust tekitav tänav! Üleüldse on siin araablasi, musti, türklasi väga palju. Maja ise on ridaelamu moodi, 5 korrusega, igal korrusel on 1 korter ja omanik elab samuti siin. Teised korterid on tubadeks jaotatud ning nendeski elavad tudengid - 1 itaallane, 1 prantslane, 2 hispaanlast, 1 luksemburglane, 1 belglane...rohkem ei mäleta. Igatpidi kirju ja vahva seltskond. Esimesel korrusel on tore köök ja kaminatuba, kus on ka klaver.

Reisi esimesed päevad kulusid märkamatult mööda linna kondamisele, mis on nii huvitav tegevus! Me oleme päris palju pilte teinud ning nüüd on plaanis muuseumid läbi käia. Aga minuga, noh, minuga on hetkel selline lugu, et eilsest saadik olen ma siin palavikuga voodis hoopis, loodan et homseks läheb üle! Hetkel on üsna hale olla veel. Ülepinge andis l6puks tunda...pole puhata saanudki ju tegelikult.

Laupäeval käisime ühe eesti tüdruku sünnipäeval, kellega Marian siin juhuslikult tuttavaks sai. Oli vast pidu! Sinna olid kokku tulnud sakslased, belglased, prantslased, eestlased, sloveenlased, itaallane, poolakad, hispaanlased, türklane...oeh... K6ikidel neil on väga erinev tervitusviis...aga kui ühe 6htu jooksul pead jätma meelde, et belglased ja prantslased tervitavad ühe suudlusega paremale p6sele, itaalased kahe suudlusega, alustades paremast p6sest ning hispaanlased kahe suudlusega alustades vasakust p6sest...ohh...

Igaljuhul on meil plaanis veel s6ita kahte väikelinna, Brüsselist u poole tunni rongis6idu kaugusel. Samuti lähme reedel Europarlamenti tasuta ekskurssioonile:)

Praeguseks nägemist!

Mõtted

Eile käisin õe juures! Ta elab Mähel, mõnusas majakeses, mis on väga minimalistliku arhitektuuriga, kuid ülimalt romantiline ja soe! Kuna mu autot pole mõtet enam (kunagi) mainida, siis pidin minema sinna bussiga. See oli üsna mõnus ettevõtmine. Nr 8 käib tegelikult üliharva mu meelest ning pidin lõpuks Pirita teelt 20 minutit, isegi pool tundi kõmpima Mähele. Tegelikult osutus see nii toredaks.

Kummaline kuidas linnas on sääraseid oaase - kõik oli nii vaikne, lumine ja õdus. Jalutasin ning hingasin värsket õhku. Jõudsin kohale ning me hakkasime õe lastega lauamänge mängima. Uskumatu, kuidas aeg lendab. Laste pealt on seda kõige parem näha...Helena on juba 9 aastane...ning Martin juba 6...Kuidas see võimalik on? Nad on nii asjalikud, et mind ennastki hämmastab, kuidas ma nendega suheldes vahel sõnadega pahuksisse satun... Nad on nii targad. Kõik mängud on neil selged ja see on nii tore, kuidas nad muudkui seletavad mulle, kuidas peab täpselt selle kaardi käima siis ja teisega sa saad võita endale neid asju juurde:D ja see on jokker, see asendab ükskõik mis kaarti:D

Kusjuures, praegusel ajal tehakse väga lahedaid lauamänge lastele! Meiegi mängisime ühte mängu nimega "Kimble" mis on põhimõttesliselt reis ümber maailma ning üks teine mäng, kus olid pildid maailma kuulsatest vaatamisväärsustest, ühesugused pildid, millele pidi samasuguse paarilise leidma. Nii tore oli! Ja kui ma veel jutustasin, et oi näe, see koht asub Roomas ja ma olen seal isegi käinud, oli nende imestus muidugi üüratu...seda on tore näha...

Ma loodan neile olla hea tädi ja tulevikus veelgi parem...

Nii, mis veel on juhtunud vahepeal...ah jaa...Teater...

Mul oli kolmapäeval teatris viimane tööpäev...see tegi kohe nukraks! Ma olen sealse elu-oluga nõnda harjunud, et raske on kohe ilma:) Andsin pillikapivõtme ära ja...riided on mul ikka veel seal...:S aga ...oeh... Ega see päris päris viimaseks jäänudki, kuid ikkagi...kurb veidike...

Aga homme...haaaaa....homme sõidame me tüdrukutega Brüsselisse!!!! Vaat see on lahe! see saab niiiiiiniiii lahe olema! Mariani juures on kah internet, aga ma igaks juhulks ei luba enne kirjutada, kui tagasi olen! :)

Kuid nüüd siirdun küll unejuttude juurde, et sillutada endale tee mõnusate värviliste unede juurde, mis alati nii põnevad on!

Ja Teie, vaadake aknast välja - taas sajab lund...niii romantiline vaatepilt! Puutumata, asutmata, jäljetud tänavad...vaikus ja puhtus!

Tahaks kõiki kallistada kohe:)

maailm on ime!!!

Kired...

Olen kuskilt kummalisest allikast pärinud suhteliselt käreda temperamendi, vb pigem siis iseloomu või... Igatahes... Uurides oma sugupuud avastasime, et osad juured viivad Lydia Koidulani ja samas ka hoopis Saksamaale! Ma olen alati arvanud, et ma ei saa päris puhast eesti verd plika olla. Liiga emotsionaalne! Igatahes, Saksamaa...see avastus oli isegi veidi pettumus:D...kuid oma juurtes pettunud olla....kõlab kummaliselt!!! Mõnes mõttes oleksin märksa õnnelikum olnud, kui oleksin avastanud juured Itaaliast...mis on minu ammune kirg. Ma lihtsalt tean, et olin eelmises elus itaallane! Muidu poleks mul selle maaga nii suur side.

Minu elus on palju kirgi. Üks neist (kõik nad on loomulikult pingereas pärast muusikat!) on kahtlemata reisimine! Tahaks igal pool ära käia! Itaalia on muidugi nii minu hingele, et sinna läheks iga kell tagasi! Samas, Aafrika...Brasiilia...Hispaania....Austraalia...Ameerika....Inglismaa....Nepaal....

Jaapan...Island...Uus-Meremaa....Kariibi meri:D oeh...igasugused kohad! Ma teeksin kindlasti ümbermaailmareisi kui võimalus oleks! Õnneks muusiku elukutse annab reisimiseks võimalusi...(raha küll jääb ilmselt alati veits vajaka...)

Mind on alati võlunud hea jazz-muusika. Ma olen ammu unistanud jazz-laulmisest, kuid arvasin, et esiteks pole aega ja teiseks...mina ja laulan...ehh...mis jama see on?! Aga...ma hakkasin ometi hääleseade tunnis käima! Juba eelmine poolaasta tegelikult! Ma loodan, et saab asja! Laulmine on nii tore, õnneks mul on alati kõva hääl olnud, olgu see rääkides, naerdes või lauldes! (muide, kaks kuud laulsin isegi Estonia ooperikooris oma tädi asemel...hihihi). Õpetaja igatahes annab lootust...

Ja üks asi veel...kuulake seda: http://www.youtube.com/watch?v=uJC2bOmAEn8

Tango!!!!!! Jaaaaaaa!!!!!! MILLISED KIRED!!!! Ma tahaks osata tantsida!!! Kõigepealt teen läbi mingi algelise peotantsu (ma ikka ei väsi lootmast, et mu hea sõber Mait tuleb muga koos kursustele - hahahaa) ja siis ...tango...need rütmid, no need ei saa lihtsalt külmaks jätta! Nad ju süütavad! Esiteks Piazzollat peaks mängima...aga tantsida...jah tahaks tantsida! Selle plaani viin täide! Nui neljaks!!!!!

Unistav Maarit viib sihile! :D

ehk siis plaanid täituvad! Nad lihtsalt peavad!!!!

Elgar "Nimrod"

Teate, see on kõige kurvem, ilusam lugu mida ma viimasel ajal kuulnud olen!!! See on ju lausa südantlõhestav...ma kuulan praegu seda vaheldumisi tsellokontserdiga umbes 10ndat korda...ja ma tunnen, et ma tahaks nutta...just sellepärast, et see muusika on nii ilus....lihtsalt niiniiiiniii ilus..... ja niiii kurb...

http://www.youtube.com/watch?v=pZ13hgvQWaI&NR



oeh....


pühkides pisaraid...
m.

Tšellomuusika Ilu-valu-võlu...

Täna tahaksin jutustada teile oma suurimast armastusest - muusikast! Nimelt tsellomuusikast, mis on mulle kõige südamelähedasem. Eks kõigile ole oma instrument kõige kallim, mis on ilmselt ka märk sellest, et on tehtud õige valik! Mina tegin oma valiku ise. Mäletan veel väga selgesti vestlust ema ja isaga, kes mõlemad soovitasid tungivalt, üks klaverit ja teine viiulit... Jahh, kuid nad pidid hetk hiljem tõdema, et nende tütre kindlameelsust ei kõigutanud enam miski - see valik oli tsello ja selleks ta jäi! Aga mitte endast ei tahtnud ma rääkida...

Tsello on nii kurva ja melanhoolse tooniga pill. Ta on nagu romantik, kes nostalgitseb, melanhoolitseb, armastab ja igatseb millegi järgi, mis on nõnda kaugel... Tema hääles on justkui kogu maailma nutt ja pisarad! Loomulikult saab ka lõbusaid lugusid mängida (http://www.youtube.com/watch?v=YWbT5odD78k - ülispets lugu), kuid pole midagi kaunimat, kui kurb muusika tsello esituses... Siis tulebki välja tõeline muusika ilu-valu! Valus, kurb muusika on ju ilus, märksa ilusam, kui lõbus. Kas pole? Kurbus läheb alati märksa rohkem hinge, kui rõõm, ta lihtsalt liigutab midagi su sees... See on nii ilus!
Näiteks kuulake Elgari tsellokontserti (http://www.youtube.com/watch?v=kbdbmk_D7gA mulle meeldib küll Jacqueline du Prè esitus rohkem, kuid Yo-Yo Ma on tänapäeva üks väljapaistvamaid celliste:).... Selles loos peitub tohutu piin ja valu. Valu kogu maailma pärast. Selleks peab hea helilooja olema, et ära tabada, mis just kõige paremini kõlab...ja tema on seda suutnud. Elgari kontsert kõlab tõesti hästi!(rääkides Elgarist kuulake kindlasti ka seda fantastilist meistriteost: (http://www.youtube.com/watch?v=kbdbmk_D7gA)

Romantikud - nende jaoks on kõige olulisemad tunded ning neil jääb alati 1 samm õnnest puudu, tulemuseks ongi valu, milles on näha suurim ilu.
Kuid samas, ei ole oluline kas helilooja on romantismiajastul sündinud või mitte, samuti Bach kirjutas väga kurba muusikat. Kuulake Bachi tsellosüite ja öelge et need pole romantilised ja tundelised...!!! Minu jaoks on!

Näiteks 5. süidi Prelüüd:

http://www.youtube.com/watch?v=cYCJ3VdI0-M
http://www.youtube.com/watch?v=8BmEbe_2dcw (Yo-Yo Ma)
või

2. süidi Prelüüd http://www.youtube.com/watch?v=bWyrxAZCOhA (Mischa Maisky)
või

3. süidi Preüüd http://www.youtube.com/watch?v=m0dWyGsroNI (Mischa Maisky)
(muide kuulake tähelepanelikult harmoonia muutumist sekundiseisuga 1:47 ja veidi enna ja pärast seda - need paar takti on lihtsalt suurepärase kõlaga ja üliromantilised mu meelest).

Öeldakse vahel, et Bachi muusikas kajastub kõik - lihtsus keerulisus, oma kaasaja elu-olu. Minu meelest on Bachi muusika taevalik, tõeliselt taevalik. Ja hetkel ei pea ma silmas ei enda ega Bachi religioosseid vaateid. Tema looming on lihtsalt nii "kõrgem" ja samas jälle ka nii arusaadav ja mõjuvalt maine.

Samas on tsello ka väga rockpill...- ja isegi selles peitub ju kurbus...nii igavikuline kummaline lugu aga kuulake:

http://www.youtube.com/watch?v=aFW7oTEqKgc&mode=related&search

ja otseloomulikult "...Bittersweet..."

http://www.youtube.com/watch?v=FkMoxve1374&mode=related&search

Sellised mõtted siis täna... Keerake volüüm põhja, kuulake ja nautige - see on minu elu lahutamatu osa, mis ma loodan pakub rõõmu ka teile:)

P.S.Need YouTube lingid tegin omal valikul, kindlasti pole tegemist plaadikvaliteediga kuulamisel, kuid...nendega tasub siiski tutvuda...

(Bachi puhul - Mischa Maisky pole mu kõige lemmikum Bachi esitaja, kuid YouTubes olid lihtsalt tema videod ...) ja siis veel see et sh-tähega on mul siin bloggeris selline lugu, et iga kord kui ma tahan sh -tähte ehk siis vajutan Alt Gr + s - siis blogger arvab et ma tahan oma postituse üles panna...ehk siis...sh-tähte pole võimalik saada! vabandust! lihtsalt hääldage see juurde iga kord kui "tsello" ütlete:D

Mina ikka mina...

"Sülfiid"

Täna tahaks kirjutada mitmest asjast. Kuna elu on viimasel ajal kuidagi kirju, kuid samas nii hall ja üksildane...siis mõtteid on samuti peas värviliste killast.
Alustame siis tähtsaimast: täna esietendus Rahvusooperis Estonia ballett "Sülfiid"... Mängisin esimeses puldis! Küll oli vahva, närvesööv, kuid tõeliselt vahva!!! See on väga ilus ballett ja te kõik lihtsalt peate seda vaatama tulema...Asja teevad veelgi ilusamaks need kümned...et mitte öelda tuhanded tsellosoolod, mida ju nii harva kohtab! Isegi neljatsellosoolod...oeh...mul oli suur au mängida oma erialaõpetaja kõrval, teist häält!:)

muidugi vaadates neid baleriine ... super täiesti...aga samas...nad on ikka nii kleenukesed...jube! Mul tekib peaaegu et alaväärsuskompleks, et appi kui paks ma olen :S...:D ( lets call it "naiselik kadedus")

see selleks...

Teine asi on see, et mul on kahju tunnistada, kuid, paljud inimesed minu tutvusringkonnas on mulle suure pettumuse valmistanud... Vahel lihtsalt on kellegi vastu respekt, kuid siis saavad nad millegi väga imelikuga hakkama ning see nullib selle ilu, tarkuse, sõpruse, austuse...oeh...

Tõelisi sõpru saab olla väga vähe...ja siis veel sooje tuttavaid, kellega on lihtsalt aeg-ajalt niii vahva jälle rääkida ja näha! Aga tõelised sõbrad...need lähevad läbi tulest ja veest...sõjast armastusest...:D koos...selles ongi power!!! Lihtsalt need tuleproovid on ammu läbitud ja valisteb TÄIELIK usaldus!

Mis ma siis veel tahtsin öelda...ah jaa...

kiindumus...see on üks imelik asi...millal on kiindumus harjumus? millal armastus? kas üldse? millal tõeline hingesugulane?

ja miks...miks ometi mõni inimenene kiindub nii pagana mööda ...tema jaoks niiii valedesse inimestesse...ja miks? Miks läheb mõnel alati kõik vussi? Miks see sõna `armastus` tundub ikka nii arusaamatu...ja samas nii osa sinust...ja miks see peab alati ühepoolne olema...millal tuleb see minu õnn???????

noh...need on sellised väga üldised ja retoorilised küsimused, mida esitavad endale inimesed...miljonid inimesed iga päev.....olen siin liialt palju filosoofiaga tegelenud...(nimelt pidin isegi sessi ajal filosoofia arvestust kaks korda sooritama...ja mitte selle pärast et õpetaja minust nii vaimustuses oli, et minu juttu kaks korda lugeda tahtis...:D)

üldjoontes veereb elu toredasti...karjääriredellil muudkui tipu poole (mitte et ma teaks kus see on) ... ja "era" elus... õnneks on mul paar väga head sõpra, kelleta ei suudaks ellu jääda! Mõni pesitseb küll sootuks Brüsselis kuid hoitko alt, järgmine nädal lendan sinna...;)

jääge endaks...ja otseloooomulikult moodsaks!

M.

Veidrused

Lõpuks ometi tuli talv! Minu meelest on see niii nii tore. Mind paneb see tänaval kergejalaliselt kekslema, justkui lapsena...ning toob naeratuse suule see soe talvine päike! KUID...veider on see, kuidas veel nädal tagasi kuulsin virinat, halva ilma üle...inimesed, kus on teie emotsioonid nüüd...miks te ei rõõmusta? Hoopis vastupidi! Nad nurisevad, et külm on. nii kurb...

Nad ei saa enam asjadest õigesti aru...kas neile ei meeldi siis vaadata õhtul aknast välja ja jälgida kuidas tänavalaternate valguses lumesadu eriti romantiline on... Kas neil pole hangest mööda minnes tunnet, et....laskuks siia nüüd selili... Kas neile ei meeldi, kuidas pakane põsed punaseks teeb....(mitte et see eriline pakane oleks...)

Ja miks minust nooremad tüdrukud jagavad TRAMMIS Evelyn Sepa näopildiga rohelisi postkaarte??? Keskereakond....Tänasega pidi ju valimisreklaam keelatud olema... Kas nad tõesti arvavad et see mõjub?...äkki mõjubki...igastahes on see imelik...

Pühapäev...

Kui hea on olla kodus! Mul on esimene päris vaba päev üle hulga aja....peale äsja lõppenud sessi mõjub see lihtsalt jumalikult. Nurga taga varitsenud närvivapustusel ei õnnestunud mind ka see kord päris maha niita, kuid emotsionaalselt olen täiesti tühi...ehk seepärast pole ka blogisse jõudnud kirjutada. Mis ma ikka kirjutan, kui ainult mingid melanhoolsed mõtted peas on...või üldse mõtteid pole.....

Tegelikult olen suhteliselt muserdatud, kuid rahulik. Aastatega lihtsalt õpid ära selle, et isegi kui sa väga väga tahad, ei lähe asjad pea kunagi nii, nagu sulle meeldiks. Ja ega ma selle peale ei ärritugi nõnda nagu varem, see pöördumatu paratamatus elus...sellega peab arvestama ning leppima. Kuigi ma olen hingelt üks suurimaid romantikuid, keda tunnen ning ei pelga seda enesele tunnistada (vastupidiselt mõnele), olen ma samas õppinud maa peal kõndima. Enne hõljusin palju rohkem pilvedes ega olnud suuteline mõistma paljusid maiseid asju/reegleid... Mõistus tuleb kunagi ikka ju koju! Jääb üle vaid loota, et üks kord tuleb ka minu õnn. Tuleb selleks, et jääda...

Nii ma siis istun siin kodus...üksi, kuulan Ameliè soundtracki, joon kohvi, loen ajalehte...selline vaba tunne. Ei, ma pole isegi kurb, lihtsalt neutraalne, nagu kõik minu ümber...kõik on enam-vähem normaalne, aastatega välja nutetud pisarate kogus on samuti nii suur, et varud on nagu tühjad, kraanist ei tule enam midagi... isegi vihahoogusid pole...vanasti paugutasin uksi...kelle peale aga ikka vihane olla, peale iseenda, sest nagu ütleb uus eesti vanasõna "kõik mis sa teeeeed.... teed kõik endaleeee..."(Ines) Ja üldse ennast peab armastama....see on väärt oskus!

Lihtsalt...kui ühel päeval mõistad, et sinu kaasasündinud positiivsus, energilisus ning üliemotsionaalsus tunduvad kõikide teiste inimeste omaduste seas võõrkehadena... ja et sinust ei saada aru - põhimõtteliselt... ja et see kõik on nagu takistuseks ja koormaks...kuid sa tead, et sa ei saa ka teistmoodi olla. Ega tahagi olla...kuid endaks jäämise hind saab olema - üksindus. Avatud raamatuna ringi käimine on ja ei ole kaa tore asi. Mõnes mõttes olen ma alati endale seda ette heitnud. Kuid samas ka õigustanud...vähemalt ma elan ja olen võimeline tundma - rõõmu, kurbust, õnne, hirmu, kiindumust ehk isegi armastust... Kui ilus looduspilt toob su silmanurka pisara, kui kurb film paneb su värisema ning suures kaasaelamishoos hakkad hüsteeriliselt nutma...kui istud kinos ning vaatad sõpradega maailmanaljakat filmi ja sulle tundub miski naljakas, siis lased valla oma kõlava lossinaeru....ning hetke pärast ehmud, mõistes, et olid ainus, kes naeris ja isegi su sõbrad vaatavad imelikult....Kui hea muusika toob su kehasse külmavärinad ning sa hakkad eneselegi üllatuseks tantsima nagu segane (Dance like no one`s watching...) Jahh...kõik need omadused....need viitavad üliemotsionaalsusele, mida vaid omasugused mõistavad. See on tüüpiline kunstiinimestele ja muusikutele...kuid samas, ka nemad ei mõista tihti... NB! MITTERAVITAV!!!

Aga mul on nii hea meel, et ma selline olen....see teeki minust ju minu.

And what i`m trying to say iiiiiiiiiiis: fuck jeeee - life is beautiful, man... go to grow, looser...(niihiihiih)

Eksamid.

Ma tean, et ma olen täiesti süüdimatu, aga ma ei suuda õppida...kuigi eksamini on jäänud täpselt 9 tundi...:S
Vanasti mul sellist probleemi ei olnud....täna aga käisin õppimise asemel hoopis kinos uut Bondi vaatamas...päris hea oli muide...

aga nüüd siis...muusikaajalugu...here i come...

Uus...

Toredat ja edukat uut aastat!

...nüüd kui aasta uus ja mitte enam 6,

...siis võtan vaevaks proovida

...head uut teil` soovida...

saagu rõõmu palju uueks

õnnesõõmu kevadeks ja suveks...

heh...täna ütles keegi mulle, et esimesel päeval peaks luuletuse kirjutama - nii ilus mõte!

Mõeldud - tehtud! oma "luuleannet" polegi ma üritanud eriti kunagi realiseerida:D aga eks mõte ole see, mis loeb, eks?

Igaljuhul - see mida teed esimesel jaanuaril, seda teed terve aasta! Mina olen täna maganud, söönud, pilli mänginud, õppinud, ema ja isaga juttu rääkinud, muusikat kuulanud, koristanud, autoga sõitnud ja sõpru aidanud...

jääge moodsaks ja südamlikeks!

ja mis põhiline ... mõelge ilusaid ja häid mõtteid:)