Ma olen alati olnud suur
unistaja. Olen sellest ise täielikult teadlik. Seda on mulle tihti ka ette heidetud. Aga hoolimata kõigest unistan, ootan, loodan ma siiski kõike, mis enamiku realistide arvates üsnagi muinasjutuliselt liialdatud on.
Mu elus on olnudhalvemaid ja paremaid aegu, muresid ja probleeme, seda just lähtuvalt minu enda sisemusest, kuid kunagi, mitte kunagi pole ma kaotanud rõõmsat meelt ning lagisevat naeru, mida ma ikka harrastan...(sedagi on ette heidetud..:)
Kuid nüüd...nüüd ma olen suur! :) See kõik hakkab käest libisema...Maailm aga jäänud väiksemaks ning kõik need lapselikud elluvaated ja arvamused asjade kohta, unistused pole enam nii roosilised...kõik on tõsine ja rusuv...
Rõõm on, kuid mitte enam nii siiras kui enne...ma tahan ja suudan sellele masendavale hallusele veel vastu seista, kuid mitte enam kauaks...üksi ei jaksa ju...tahad ikka kedagi enda kõrvale , kellega muresid ja rõõme jagada...kedagi, kelle eest hoolitseda, kelle sülle panna pea ning kellele teha pai, kui ta seda kõige enam vajab...
Kust küll ammutada jõudu...?
Sõbrad...jaa, sõbrad...need on parimad inimesed mu elus, perekonna kõrval. Nad annavad jõudu...
Aitähh, Marian, Maria ja Britta , et olemas olete...ma armastan teid täiega;)Ma tunnen, et hakkan väsima...ja mulle ei meeldi see...ma pole kunagi tahtnud "suureks saada"
...suured inimesed on nii õelad ja ma ei taha nende moodi muutuda...
Juba siis, kui esimest korda elus Pipi Pikksukka lugesin, lubasin endale, et ma "...eales suureks ei kasu..."
...hinges jään alati lapseks:)
...teisiti ei saa...its my way...
