Täna vaatasin oma 12.nda klassi lõpetamise salvestust. Nii enne eksameid toimunud tutipidu kui ka Estonia Kontserdisaalis toimunud pidulikku koolilõpu-kontsert-aktust - kuupäev oli siis 19.juuni 2004. Miks alles nüüd? Sest varem polnud meie fantastiline videospetsialist aega leidnu, et meie tähtis päev kokku monteerida!Ma tean, et see päev on mällu sööbinud kui üks helge ja "vabadusse pääsenud" tundega täiesti teistsugune päev! Nüüd, aastaid hiljem seda kõike dvd-konservist vaadates tundusid mõned ütlused ning käitumismaneerid kuidagi ümberpöördunud ning võimalik, et tähtsusetuna. Meenusid õnnelike, rõõmust rõkkavate noorukite naljad, tugev sõprusetunne, mis õnneks nii mõnegagi veel tänini seob. Sealt vaatasid vastu inimesed, kes olid üdini õnnelikud, et pääsevad 12 aasta pikkusest piinapingist ja sööstavad täiskäigul iseseisvasse, ahvatlevalt kutsuvasse maailma ega muretse mitte millegi pärast, isegi kui peaksid end tasuks suure rahvasumma ees väga piinlikku olukorda seadma!! Mõnes mõttes on nad sulle tuttavad, kuid tuttavad, keda sa pole ammu näinud! Ega pruugigi enam ära tunda...
Samuti meenusid mured...tunded, et sa pole päris normaalne ja keska aegsed kompleksid, emotsionaalsed üleelamised, eksistentsiprobleemid, mis selles eas noortel inimestel ikka ette juhtub vahel.
Selle nägemine oli mulle mõnes mõttes ääretult nostalgiline, armas, siiras, pisarateni naljakas...kuid emotsionaalselt kohutavalt kurnav ja seda mitte kõige paremas mõttes...kummaline, kas pole...
Ajaga inimene muutub ja areneb....kas siis suuremaks täiskasvanumaks, leplikumaks, rahulikumaks - kuidas keegi soovib...aga samuti muutub ka suhtumine. Paljud asjad, mis siis olulised tundusid, ei oma täna enam mingit tähtsust ning asjad, millest ma tol ajal unistadagi ei osanud, on nüüd osa mu igapäevasest elust. Me muutume, iga päev! Ja seda on hea teada... Ma ei oska öelda, kas targemaks...aga elukogenumaks! Me jätame endast jälje maha ning jätame ka endasse jälje, et see minevikukummitus saaks tulla ning tollest väikesest pisikust taas toituda...aga kui ta tuleb, siis me võime ehk korra murduda...kuid tegelikult ... aeg parandab haavad - ka keskkooli haavad! Ja tegelikult oli ju hulgaliselt positiivset...meil oli tore kooliaeg...ma ei vahetaks mitte ainsatki klassikaaslast kellegi vastu välja! Iga üks oli niii omas elemendis!
Kuid...
"Me pole enam need, kes me olime..."
