... saabusin üleeile tagasi Eestisse! Astusin sisse oma armsasse toakesse Õismäe korteris, Istusin voodile ning mõtlesin hetke - olin nii nii õnnelik kojujõudmise üle! "Aga... aga kuhu suvi jäi? Puhkus?"
On aeg teha kokkuvõtteid... Suve sain nautida kõigest kaks nädalat Viinis, kus oli tõeline troopika ning kuumus! Enne ja eriti pärast seda...kogu see aeg oli pigem ... hm...ei oska nagu sõnu ritta seada, kirjeldamaks näiteks "Hüljatute" tegemist. Jutt on muusikalist Saksamaal... Väsitav! Tõttöeldes ei tahakski sellest rohkem rääkida!
Mõeldes tagasi, on suves rohkem küsimusi, kui vastuseid ning edasine on kõik tuultele valla! Olen õppinud nii palju rohkem inimesi tundma ning olen paljud asjad enda jaoks ümber hinnanud!
Käisin täna kinos! "Edith Piaf - elusse armunud" ilmselt saab see üheks filmiks, mida veel kaua meenutan. See polnud lihtsalt film, vaid tõeliselt siiras ning raputav elulugu, mis mõjub...mõjub nii, et siiani ei oska seletada...
Peale kõige muu tekitas see minus vältumatu vajaduse hakata uuesti prantsuse keelt õppima ning otsemaid Pariisi põrutada! Ja muidugi, "Armastage, armastage, armastage..." See film oli nagu märk mulle, et ma pole valel teel... sellest saan vist ainult mina aru...
segased ajad...
