Pühapäev...

Kui hea on olla kodus! Mul on esimene päris vaba päev üle hulga aja....peale äsja lõppenud sessi mõjub see lihtsalt jumalikult. Nurga taga varitsenud närvivapustusel ei õnnestunud mind ka see kord päris maha niita, kuid emotsionaalselt olen täiesti tühi...ehk seepärast pole ka blogisse jõudnud kirjutada. Mis ma ikka kirjutan, kui ainult mingid melanhoolsed mõtted peas on...või üldse mõtteid pole.....

Tegelikult olen suhteliselt muserdatud, kuid rahulik. Aastatega lihtsalt õpid ära selle, et isegi kui sa väga väga tahad, ei lähe asjad pea kunagi nii, nagu sulle meeldiks. Ja ega ma selle peale ei ärritugi nõnda nagu varem, see pöördumatu paratamatus elus...sellega peab arvestama ning leppima. Kuigi ma olen hingelt üks suurimaid romantikuid, keda tunnen ning ei pelga seda enesele tunnistada (vastupidiselt mõnele), olen ma samas õppinud maa peal kõndima. Enne hõljusin palju rohkem pilvedes ega olnud suuteline mõistma paljusid maiseid asju/reegleid... Mõistus tuleb kunagi ikka ju koju! Jääb üle vaid loota, et üks kord tuleb ka minu õnn. Tuleb selleks, et jääda...

Nii ma siis istun siin kodus...üksi, kuulan Ameliè soundtracki, joon kohvi, loen ajalehte...selline vaba tunne. Ei, ma pole isegi kurb, lihtsalt neutraalne, nagu kõik minu ümber...kõik on enam-vähem normaalne, aastatega välja nutetud pisarate kogus on samuti nii suur, et varud on nagu tühjad, kraanist ei tule enam midagi... isegi vihahoogusid pole...vanasti paugutasin uksi...kelle peale aga ikka vihane olla, peale iseenda, sest nagu ütleb uus eesti vanasõna "kõik mis sa teeeeed.... teed kõik endaleeee..."(Ines) Ja üldse ennast peab armastama....see on väärt oskus!

Lihtsalt...kui ühel päeval mõistad, et sinu kaasasündinud positiivsus, energilisus ning üliemotsionaalsus tunduvad kõikide teiste inimeste omaduste seas võõrkehadena... ja et sinust ei saada aru - põhimõtteliselt... ja et see kõik on nagu takistuseks ja koormaks...kuid sa tead, et sa ei saa ka teistmoodi olla. Ega tahagi olla...kuid endaks jäämise hind saab olema - üksindus. Avatud raamatuna ringi käimine on ja ei ole kaa tore asi. Mõnes mõttes olen ma alati endale seda ette heitnud. Kuid samas ka õigustanud...vähemalt ma elan ja olen võimeline tundma - rõõmu, kurbust, õnne, hirmu, kiindumust ehk isegi armastust... Kui ilus looduspilt toob su silmanurka pisara, kui kurb film paneb su värisema ning suures kaasaelamishoos hakkad hüsteeriliselt nutma...kui istud kinos ning vaatad sõpradega maailmanaljakat filmi ja sulle tundub miski naljakas, siis lased valla oma kõlava lossinaeru....ning hetke pärast ehmud, mõistes, et olid ainus, kes naeris ja isegi su sõbrad vaatavad imelikult....Kui hea muusika toob su kehasse külmavärinad ning sa hakkad eneselegi üllatuseks tantsima nagu segane (Dance like no one`s watching...) Jahh...kõik need omadused....need viitavad üliemotsionaalsusele, mida vaid omasugused mõistavad. See on tüüpiline kunstiinimestele ja muusikutele...kuid samas, ka nemad ei mõista tihti... NB! MITTERAVITAV!!!

Aga mul on nii hea meel, et ma selline olen....see teeki minust ju minu.

And what i`m trying to say iiiiiiiiiiis: fuck jeeee - life is beautiful, man... go to grow, looser...(niihiihiih)