Need vastusteta küsimused...

Mul oli täna kolm kontserti! Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Lihtsalt mõlguvad meeles küsimused, mida viimasel ajal endale päevas vähemalt kord esitan...

Miks lavale minnes on lugude seisukord alati mu jaoks ebapiisav?

Miks inimesed peale kontserti aitäh ütlevad ning kiidavad, kui sul on endal tunne, et taaskord oli see su elu piinlikem moment?

Miks on tunne, et mu pillimänguoskused aastatega vaid kahanevad?

Miks enesekriitika minu puhul alati melanhooliani viib?

Miks peab Viru keskuse eskalaatoritest alla kõndima, sest nad taas seiskunud on, kui nad on loodud, selleks, et jalavaeva vähendada?

Miks mobiilihelinad bussis alati maailmanõmedalt häirivad on?

Miks võeti maha vanad puud Estonia eest?

Miks risustavad nad Tallinna ajaloolist õhkkonda ja arhitektuuri ebardlike modernehitistega?

Miks ma kunagi ei näe sügise saabumist ?

Miks kevadel nii märkamatuks jääb, kui puud lehte puhkevad?
Miks ma juba viimase 10 aastat ei mäleta kuidas õunapuu- ja kirsipuuõied välja näevad?

Miks võtme-tädi Urve alati nii kuri on?

Miks on nii vähe aega asjade jaoks, millega sa tegelikult tegeleda tahad?

Miks mul on tunne, et ma kogu aeg jooksen sihitult?

Miks on Prismas alati järjekorrad?

Miks mul on tunne, et kolme aastaga Muusikaakadeemias olen jäänud rumalamaks, kui enne sinna astumist olin?

Miks hakkab alati siis sadama kui mul on veidi aega päikesepaistet nautida?

Miks on tihtipeale raha takistuseks oma unistuste täideviimisel, kui ta pole eesmärk, vaid kõigest vahend?

Miks Eesti elu mulle niivõrd end ammendanuna tundub?

Miks Londoni royal ass`id end kiiremini ei liiguta?

Miks me teeme asju, mida me tegelikult ei taha teha?

Miks hambaarst alati haiget teeb?

Miks on isegi mu vasak kõrv seejuures küsimärgi kujuga?

Kes vastab nendele küsimustele?

"Sügisball" igas mõttes

Väljusin kinost kummaliste mõtetega... Väga ahistavalt mõjus! Kuid, mulle meeldis. Ikkagi väga hea film. Kohati vürtsitatud kummalist laadi huumoriga elust enesest, mis paneb sind mitte lihtsalt muigama, vaid üle terve kinosaali laginal naerma. A mis point on? Eks point olegi see, et inimesed tahavad igaüks omamoodi ju õnnelikud olla... ja igal ühel meist on omad kiiksud. Kes siis neid mis moel välja elab. Igaüks otsib elus midagi!

Hea kunstifilm, mis tekitab mõtteid enda, teiste inimeste, maailma ning eesti elu kohta! Kuid, mõneti kurb on mõelda, et Veneetsias saadud preemia tõi Eestile nii palju tähelepanu just sellepärast, kuidas me elame! Sest olgem ausad - nad seal Euroopas mõtlevadki ju, et Eesti ongi Lasnamäe...kurb!!!

Mõtteid tekitas see ka enda kohta...milline sa Maarit oled sügisballil 2007? ohh...eks ikka uue soengu ja fotoaparaadiga, keset muusikat! ja ootusärev! :D

Praegu kuulan Bachi soolosüite tšellole...see on ikka niiiiniii hea muusika! See on nagu tõeline muusika ja eluelliksiir!!!

Inspiratsioon

Avagem silmad - elu ONGI ilus! Täna ONGI sinu ülejäänud elu esimene päev! Mis sellest, et hallid sügismõtted kimbutavad, varsti on puudel lehed kollased ja punased ja see kõik saab nii ilus olema! Ja kui vihma peaks sadama, siis ostame kummikud!

Viimasel ajal olen olnud lihtsalt kohutavas tujus! Kõik tundub valesti ja täielikult eesmärgitu olevat... Pilli mängida ei viitsi, loengutesse minna ei viitsi...õieti neljandaks kursuseks mul neid ainult 1 muusikaajaloo loeng jäänud ongi, pluss kammeransambel ja kvartett ja sümfooniaorkester ja ped.praktika! Selline näeb välja tõepoolest Muusika- ja Teatriakadeemia 4.kursuse õppekava!

Kui teha on nii vähe , siis tundub seegi täiesti ületamatult raskena olevat! Tahaks hoopis kaua magada ja kodus istuda...või lihtsalt linna pääle bummeldama minna!

Inspiratsioon tööd teha puudub täielikult!!! Inspiratsioon pilli mängida, inspiratsioon kas või blogi kirjutada ...

Kuidas ikka, peale kõiki neid aastaid ei ole ma omandanud oskust ennast sundida midagi tegema, sest sa tead et paar tundi pillimängu päevas on muusiku ABC..see on nagu hammaste pesemine hommikul.... praegu olen lasknud luuslangi rahumeeli vähemalt 10 päeva juba!

Minu erialaõpetaja helistas mulle ükspäev ning küsis ülimalt murelikul hääletoonil, et kuhu ma küll kadunud olen...mille peale mina vastasin, et üritan selle kooliaasta algust hääästi rahulikult võtta ja veidi puhata enne kui "tõsiselt tööle hakkan"! Kuigi tegelikuks põhjuseks on meeletu tüdimus/väsimus/eesmärgitus!

Ei tea ma kas tahta sellel aastal bakalaureus lõpetada või hoopis edasi lükata...või mis pärast seda saab...või miks Londonist vastust pole.

Igal juhul...kuna endastki hakkab säärase halamise juures hale, siis otsustasin midagi shokeerivat(enda jaoks) teha: panin end kirja fotokursusele!!! Ja ennäe imet - täna tulin oma esimesest loengust! Teate KUI inspireeriv see oli!!! Ma tahan tegeleda millegagi, mis omaette vastandub muusikale... Muusikas on noodid mis väljendavad tundeid, kuid fotokunstis on pilt täiesti hääletu, ometi kannab nii palju erinevaid emotsioone! Fotokunstiga saab aja peatada ning olnud hetki taaselustada...see on imeline!!!

Kolmapäeval lähen koos T-ga endale tuttuut kaamerat ostma:) digipeegel:) ma ootan huviga!!!

Olen fotokunstist ammuseid aegu vaimustuses, kuid kunagi pole julgenud ise kätt proovida:) nüüd hakkan seda tegema!!! Sest elus tuleb teha neid asju, mida sa tegelikult tahad teha! Muusikat - minu kallist abikaasat - ei hülga ma eales, kuid fotograafia on ju üsna kütkestav armuke...;)

Life is what happens, while you`re busy making other plans...

sos

Kasutasin juhust, et olen üksi kodus ning ostsin endale hunniku head-paremat, panin arvuti käima, seadsin end mõnusalt laua juurde lohistatud mugavasse tugitooli lösutama ja vajutasin "play" - jah, "Sex And The City" neljas hooaeg! KUI hea ajaviide!!! Eriti, kui oled in-the-middle-of-the-crises... ning ulatad käe antidepressantidele.

Siin ma siis istun...jälle sügis, jälle üksildus ja kell on pool 3...