Romantiline rongisõit lapsepõlve mängumaadele...

Sõitsin täna üle pika pika aja jälle maale. Rongiga!!! (Põhjus selleks oli muidugi lihtne - mu auto on juba pikemat aega "surnud".) Nii hea tunne oli istuda Nõmmel rongi peale...loksuda tsuhh-tsuhh tund ning 5 minutit....ning....oppaaaa, viimane peatus - Riisipere!!!
Imelik kuidas ajaga mingid asjad kohe üldse ei muutu. Jalutades rongijaamast koju, tundusid kõik koerad ikka sama häälega haukuvat nagu 10 aastat tagasi ning iga kivi ja rohulible olid samas kohas. Vaade koduhoovist viljapõllule ning naabertaludele, kirikule...õunapuud...kõik on muutumatud. Aiad, mis kunagi mu vanaema sõbrannede poolt üles olid vuntsitud ning ohtralt lilli täis, olid siiski täna siiski mõnevõrra kurvema moega...
Eile algas sügis ning just selles varasügiseses õhus ning valguses tekkis tõeline lapsepõlve nostalgia...kõik need vanaemaga veedetud suved, herned, tomatid ja keedised-hoidised, mängud tädipojaga...need unustamatud lendlevad fantaasiatunnid vahtra otsas(seal kõige kõrgemal, kuhu vähesed ronida julgevad). Õunalõhn... Lehmakari kauguses... Kirsipuud...
See kõik oli nii ehe...kunagi...

Kuid nüüd... Muutunud on ka muidugi palju - mina.

Edukad ja ilusad...

Eile õhtuks sain oma sõbrannalt kutse uues kuues club Panoraami. Tavaliselt ei ole ma just eriline klubide fänn, kuid lõbusa seltskonnaga ja tasuta kutse, miks ka mitte eksole! Asja tuum seisnes selles, et seal toimus hoopis üks väga fancy üritus - minu koolivend Mihkel Mattiiseni sooloplaadi "Lihtsalt oma teed" esitlus. Veiniklaasid, suupisted, tasuta joogid - nagu päris....täielik VIP-värk. Bänd ise oli ka tore, kuigi eesti disko/pop pole kunagi mulle isiklikult just eriti südamelähedane olnud.
Tundsin, kuidas ma üldse ei sobinud sinna...ärimehed, kõrgklassi tibid, eesti popstaarid ning lihtsalt avalikuelu tähtsad ninad koos.
Seal oli normalseid inimesi muidugi kaa, muuhulgas paar pedagoogi meie Muusika- ja Teatriakadeemiast.
Aga samas, väga vahva! Mihkel ise sõidab paari päeva pärast koos teise noore üliandeka pianisti Age Juurikaga koos klaveriduode konkursile, San Marinosse. Klassika- ja popkarjäär - two in one! Respect!




http://www.sloleht.ee/2005/09/01/elu/180118/

vanad autod ... i just HATE it!!!

Pärast fantastilist üheloengulist päeva ning paari tundi ühiskondlikult kasulikku tööd Üliõpilasesinduses, otsustasin närvide rahustuseks veidikeseks Ülemiste keskusesse "Shoppama" minna... Hea plaan! Trotsides fakti, et ma ei kannata sääraseid avalikke kohti, suutsin seal isegi aega väga kasulikult veeta: Kaaludes eseme tarvilikkust erilise hoolega, saingi ühe toreda hilbu külmaks talveks! Teatades rõõmusõnumit oma emale, sai ootamatult telefoni aku tühjaks! Nojah, ongi parem. Mõtlesin, et saab õhtu rahus veeta. Kuid siis...istusin autosse ja klõpsti...ei taht teine käima minna raibe - aku täiesti tühi....tegi paar jõuetut häälitsust...ja enam polnud mõtet proovidagi! Jahh...kas ma mainisin et mul oli telefoni aku tühi? See tänapäeva elu eksole...ilma telefonita nagu lehm libedal jääl, midagi teha ei saa!
Ehk siis...oli kaks varianti...kas ise autot lükata või paluda keegi appi...keegi mees! Mida teeb üks ehtne lõvinaine - ropendab ägedalt veidi...ning otseloomulikult hakkab ISE autot lükkama...sest ÄKKI saab naisterahvas ise hakkama kõigega. No piinlik tunnistada...aga ma ei näinud sobivat meesterahvast silmapiiril, keda kenasti paluda mu romu käima lükata... Aga hämmastama panev on fakt, et mitte keegi ei märganud reaalselt autot käimalükkavale naisele appi minna....hämming!!!
Mehed, mis teie peas toimub? Ego nii suur? Auto on vana küll ja Armani või Hugo Bossi stiilne ülikond ei käi kokku vanade romudega ja need valged käekesed...hoidke need oma äripaberite jaoks...kuid siiski....
Lõpuks, kui olin omal käel lükanud auto keset parkimisridu ning ühele viisakale, venerahvusest mehele, õieti tema autole ette jäin, aitas ta mind hädast välja...(vana hea trikk süüde sisse, teine käik, sidur alla ning hoo pealt järsult sidur lahti...ja gaasi!!! Aitab peaaegu alati!)Vurasin lõpuks sealt minema...
Akadeemia juures ei julgenud süüdet väljagi lülitada...selle eest muidugi hoolitses mu üks parim sõber (vahel nii toredalt udu), kes istus hetkeks autosse, et veidi juttu ajada...ning automaatselt kokkuhoiu instinktist haaras süütevõtme ning lülitas auto välja....ma ei jõudnud ju talle kohe kogu lugu rääkida....oiii ma naersin....aga õnneks sain ma ilusti auto tööle tagasi.


Vot säärane hämmastav lugu juhtus minuga täna...

9/11

11.september...5 aastat tragöödiast, mis raputas kogu maailma ning pani kahtlema ideaalsena tundunud "American Dream`i" kutsuvas sädeluses ning turvalisuses. Palju inimesi, palju tuletõrjujaid... Terroristid... Enesetapp... Kui kohutav!
Kurb on seda meenutada...kuid ometi jääb see meist ju nii kaugele ja Eesti on kodu...see on ju turvaline pesa kus midagi ei juhtu. Mis siis, et liiklus muutub päevast päeva aina hullemaks, mis sellest et poliitikud on täielikud tõprad, mis sellest et täna astus Haabersti linnaosavalitsusse sisse 74aastane mees relvaga ning tulistas 5 inimest.
Elu on ilus...mulle on alati meeldinud nõnda mõelda...kuid mis maailmas lahti on? See pole enam tasakaal, vaid sulaselge hullus.
Mõelgem sellele...