Mul oli täna kolm kontserti! Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Lihtsalt mõlguvad meeles küsimused, mida viimasel ajal endale päevas vähemalt kord esitan...
Miks lavale minnes on lugude seisukord alati mu jaoks ebapiisav?
Miks inimesed peale kontserti aitäh ütlevad ning kiidavad, kui sul on endal tunne, et taaskord oli see su elu piinlikem moment?
Miks on tunne, et mu pillimänguoskused aastatega vaid kahanevad?
Miks enesekriitika minu puhul alati melanhooliani viib?
Miks peab Viru keskuse eskalaatoritest alla kõndima, sest nad taas seiskunud on, kui nad on loodud, selleks, et jalavaeva vähendada?
Miks mobiilihelinad bussis alati maailmanõmedalt häirivad on?
Miks võeti maha vanad puud Estonia eest?
Miks risustavad nad Tallinna ajaloolist õhkkonda ja arhitektuuri ebardlike modernehitistega?
Miks ma kunagi ei näe sügise saabumist ?
Miks kevadel nii märkamatuks jääb, kui puud lehte puhkevad?
Miks ma juba viimase 10 aastat ei mäleta kuidas õunapuu- ja kirsipuuõied välja näevad?
Miks ma juba viimase 10 aastat ei mäleta kuidas õunapuu- ja kirsipuuõied välja näevad?
Miks võtme-tädi Urve alati nii kuri on?
Miks on nii vähe aega asjade jaoks, millega sa tegelikult tegeleda tahad?
Miks mul on tunne, et ma kogu aeg jooksen sihitult?
Miks on Prismas alati järjekorrad?
Miks mul on tunne, et kolme aastaga Muusikaakadeemias olen jäänud rumalamaks, kui enne sinna astumist olin?
Miks hakkab alati siis sadama kui mul on veidi aega päikesepaistet nautida?
Miks on tihtipeale raha takistuseks oma unistuste täideviimisel, kui ta pole eesmärk, vaid kõigest vahend?
Miks Eesti elu mulle niivõrd end ammendanuna tundub?
Miks Londoni royal ass`id end kiiremini ei liiguta?
Miks me teeme asju, mida me tegelikult ei taha teha?
Miks hambaarst alati haiget teeb?
Miks on isegi mu vasak kõrv seejuures küsimärgi kujuga?
Kes vastab nendele küsimustele?
3 kommentaari:
Tegelikult on ju teised need, kes sinu ümber sihitult jooksevad ja sulle sellest vaid illusiooni tekitavad. Vaevalt, et sa rumalamaks oled jäänud, lihtsalt sulle üritatakse pidevalt jätta muljet, et teised muutuvad järjest targemateks ja ilusamateks ja tublimateks, aga see ei ole ju nii.
Sa peaksid olema väga õnnelik, et sa oled keegi, kes suudab inimestele midagi nii erakordset pakkuda, nagu seda on muusika. Tühipaljas õhu võnkumine (aga seda ju kõik helid ongi) muutub inimese sees tunneteks ja mõteteks ja emotsioonideks. Ükski esinemine ei saa olla perfektne, kui detailidesse laskuda, aga nendest on vaja üle olla. Tähtis on ju see, et SINA oledki tol hetkel seal ja see kõik tuleb SINUST, koos kõigi sinu hetke tujude ja valude ja rõõmudega. Iseasi on see, kui paljud seda hinnata oskavad. Paljud nendest puudelammutajatest ja linnasolkijatest tegelikult kunstist ja arhitektuurist või üldse inimese heaolust mõtlevad? Ja kas need kontserdi järel tänajad ka tegelikult kuulasid, mida sa tegid, või käisid nad niisama oma nägu näitamas?
Ära mõtle, et raha teeb sind õnnelikumaks või aitab unistusi täita. Unistustega on nii, et
kui ühed täitunud on, siis tulevad uued ja hullemad, millest praegu ehk ei oskagi mõelda. Aga kahjuks Tallinnas enam muud ei osatagi eriti teha, kui just raha järgi joosta. Tädi Urve on kuri, sest ta tahaks rohkem raha, bussis tilisevad mobiilid, sest kõik tahavad näidata oma viimaste sentide eest kokku ostetud telefone ja kui midagi alles jääb, siis jooksevad seda Prismasse kulutama.
Tegelikult on ka Eestis veel kohti, kus sa ei pea muretsema selle pärast, et hommikul trolli peale joosta või ummikus passida või venelaste käest peksa saada ja kus võib õnnelik olla ka selle üle, kui saad pimedal talveööl oma väikeses puumajakorteris kaminatuld vaadata ja kevadel näedki, kui puud lehte ja õitesse lähevad ja inimesed ongi toredad ja ei jookse su ümber sihitult, aga varsti võivad ka need toredad paigad kaduda.
Lõpuks taandub ju kõik ikkagi sellesse, kas sa tahad olla nagu nemad või tahad sa olla nagu sina?
Igas küsimuses on vastus.
Ma kohe ei oska midagi öelda...need küsimused lihtsalt on mul peas ja võibolla oskan ma täna juba kolmele neist vastata, võibolla homme juba rohkemale...võibolle on tõesti vastused küsimustes...
aga see polegi võibolla mitte asi nendes küsimustes, vaid selles, mis emotsiooni need tekitavad...ma olen kohutavalt rahutuks muutunud! ma tahan põgeneda...ma nii ootan oma vastust Londonist, et saaks sinna õppima asuda! Aga seda ei tule ega tule...utsita neid takka palju tahad! Siin on kõik nii igav...kõik see keskkond, seltskond kus ma olen terve elu viibinud, see muusikute ringkond on nõnda väike, et õhku ei ole! ma olen lämbumas! Sama koolitee, akadeemia maja, iga hommik pargid sa oma auto samasse kohta, ütled samadele inimestele tere, tegeled päevast päeva aastast aastasse samade probleemidega...kõik ju kordub!
Ma olen ränduritüüpi! ma armastan reisida...maailmas on nõnda palju ilusaid kohti kuhu ma jõudnud pole...tahaks seda kõike näha! Ma ei ütle, et mujal on rohi rohelisem ja taevas sinisem...aga vb minu jaoks on! Kindlasti on ka uued mured ja probleemid...aga üks milles olen kindel, seal on TEISTMOODI...see on vaheldus
Postita kommentaar