Mõtlemiseks enne valimisi...

Mõned aegumatud pajatused lastelt...:


Poliitikud sarnanevad mitmes mõttes tavaliste inimestega. See on selleks, et neid läbi ei nähtaks. (Hilde, 10-aastane)

Poliitikutel on tihti kõrvad natuke laiali peas. Nad lubavad rohkem kui kuulevad.
(Isak, 7-aastane)

Sul peab mitu paksu nahka seljas olema, kui tahad poliitikuna töötada.
(Trygve, 10-aastane)

Poliitikud mõtlevad natuke rohkem kui tavalised inimesed. Nad mõtlevad umbes pool tundi päevas.
(Gisle, 8-aastane)

Poliitikuid valitakse nii, et nad seda ise ei tea. See ongi salajane hääletus.
(Marie, 8-aastane)

Poliitikud ei anna kunagi järele. Nad ühe käega võtavad ja teisega lubavad.
(Espen, 8-aastane)

Ma ei usu, et on kerge olla poliitik, sest kõik vihkavad neid. Ka nende perekonnad.
(Mattias, 8-aastane)

Kõige tähtsam poliitiku jaoks on harjuda mitte kuulama, mida rahvas ütleb.
(Markus, 8-aastane)

Poliitik peaks eelkõige olema aus või vähemalt jätma sellise mulje.
(Sam, 10-aastane)

Ei-päev!

Täna oli täielik "EI!"-päev. Kuidas saab olla üks päev nädalas nii suure miinusmärgiga? Mitu asja tõi pisara silma ja mitte miski ei tahtnud välja tulla. Mul on enda pärast piinlik...tõesõna! Kuid alati ei õnnestu oma tavapärast positiivsusemaski ette manada käsu peale!

Põhjused?

Jah...ilmselt tervis, kaks nädalat vahele jäänud harjutamist ning senimaani veidi puudulik kuulmine...eriti häiriv on see pillimängu juures!

Ja pealegi on väljas nii külm, et südame võtab ära...kuid süda hoopis kevadet ihkab...

"Hea aasta"

Käisin täna kinos! "A Good Year" - mõnus film, mõneti ülimalt naiivne, kuid ikkagi tore vaadata!

Paratamatult tekkisid mul hoobilt seosed isiklike kogemustega. Just seoses Prantsusmaaga ja viinamarjaistandustega. See miljöö ja õhkkond...maja mäe veerel ning vaade viinamarjapõldudele...vein...Lõuna-Prantsusmaa, loodus...ohh...ma olen seal olnud! Samuti olen ma Itaalias külastanud veinikeldreid ja viinamarjakasvandusi! See on midagi nii...võluvat...

Ja need näitlejad - just prantslased - nad olid lihtsalt nii ehedad, täpselt nii nad räägivadki!

Ja kui hästi kõlab prantsuse keel...kohe kahju hakkas, et ma eelmisel aastal keset semestrit sellega lõpparve tegin...piinlik lugu! Inglased nende kõrval mõjusid kuidagi tavalisest märksa teistsugustena...

Milline nauding võib olla enda kasvatatud taimedest tehtud veini maitsta...eriti kui see on suurepärane vein, mitte ei sarnane rotimürgile...

See kõik meenus mulle...ja tuletas meelde vana, tolmu kogunud unistuse samuti ükskord midagi nii suurepärast omada - maja mäeveerel, vaade istandustele... pudel veini, mida saaks nautida koos armastatud inimesega... Elada rahulikku, lõunaeurooplaslikku elu ja nautida iga kordumatut hetke, sest elu ongi ju ilus! Aegajalt oma mõnusas aiakeses luuleõhtuid korraldada ning pilli mängida... lugeda raamatuid ... võibolla ka kirjutada... :D memuaare lastelastele! ja unistada...

Aga samas...alati jääb unistustele ette bettoonsein, millest...palun väga...murra või peaga läbi! Mingi tobe allumine vahenditele! Sest ilma miljoniteta seda kõike teostada ei saa...

Nii jääbki minu viinamarjaistandus ilmselt eksisteerima minu unistustemaailmas, kus ma olen endale sisseseadnud ühe väga mõnusa majakese...kus enamasti puhub soe tuul ja paistab päike ning sajavad toredad äkkvihmad, mis aitavad mu viinamarjadel kasvada!

Kui just...tjah, kui just ei tule keegi eriti veetlev pankurist noormees mulle igavest, ohjeldamatut armastust avaldama...kes oleks valmis minuga iga kell luurele minema ning maailma teise otsa seiklusi otsima minema...ja mina temaga! Ja me armastaksime teineteist elu lõpuni!

Mulle meeldivad muinasjutud, ma ei väsi nendesse uskumast...õieti keeldun nendesse mitteuskumast:) lapsik, mis?

Aga kes ütles, et Printsi Valgel Hobusel pole olemas...?

Kavatsen Teile kunagi veel vastupidist tõestada!

Ma lähen nüüd unejuttu lugema...Muinasjutud muide;)

P.S. olen oma haigusest täiesti teadlik, kuid mittevastutav! Diagnoos: sünnist saadik hingelt romantik...põhjani!

Kuldreegel: KÕIK algab eriala valikust!!!

Tere kallid sõbrad netimaadel!

Niisiis...elu peab ju ikka vürtsikas olem, kas pole? Tasakaal on oluline, kuid sellest väljumine vahel siiski teretulnud...või siiski mitte? Kuidas võtta...oleneb olukorrast.
Minu "olukord" on järgmine:
Peale Brüsselist alanud haiguseagooniat, mis osutus "tänu" lennukisõidule täiesti tapvaks kahepoolseks kõrvapõletikuks, peab siiski tõdema et...ma ju lihtsalt armastan reisida! Nii unes/unistustes kuid eriti ikka ilmsi! Seepärast ei tulnud teade Saksamaal toimuvast orkestriprojektist mulle sugugi mitte halva üllatusena. Eriti veel sellepärast, et olen seal juba kahel korral osalenud ning uute ja ka vanade toredate rahvusvaheliste sõpradega on alati mõnus kohtuda!
Kuidagi sattus nii, et see tore saksa dirigent helistas mulle ning palus, et ma organiseeriksin Eestist veel inimesi. Sellega pidi tegelema ka minu erialaõpetaja, kuid kuna ka tema viibis mingi aja välismaal, jäi see ülesanne tervikuna minu õlule!
Sain inimesed kokku aetud! Uurisin lennupiletite kohta ning Estonian Airi piletid tundusid hetkel ülimalt soodsad! Samas, eilseks oli vaja ka Kultuurkapitalile igaühel isiklikult esitada rahataotlus! Mina muidugi olin see, kes kooskõlastas kõikidega summad ja piletihinnad, et see kõik kenasti paberile saaks. Need hinnad kontrollisin ma veel pühapäeva õhtul üle! Niisiis...esitasime internetis taotlused ära ja siis asusime lennupileteid ostma...ja ennäe imet...- 24 tunniga ehk siis ÜLE ÖÖ olid hinnad kerkinud 2000 asemel 3500ni! Nii tore! Kas pole? (tudengi jaoks ÜÜRATU vahe!) Praktiliselt kõik lendas vastu taevast, sest küsitud summa oli ju 1500 võrra väiksem. Pekki noh...
Üldiselt mulle ei meeldi rahast kõneleda, eriti sellepärast, et see osutub alati vingumiseks, et liiga vähe on...aga seekord...ohh...
Kuna me peame need piletid oma raha eest välja ostma siis see lihtsalt ajas korraks (hästi korraks) mind täiiesti marru...(ma olin nagu marutaudis koer, kelle suu valgest ollusest vahutas ning ma laamendasin terve arvutiklassi tagurpidi...- et noh...mõttes ikka, mitte päriselt).
Kuna mina...olen tshellomängija...siis minu reisid näevad välja sellised, et mu tshello istub nii rongis, bussis ja ka lennukis alati minu kõrval! Ehk...ma ostan alati endale kaks lennukiistekohta, sest teine on mu truule sõbrale/abikaasale/armukesele - tshellole! See "väike" hinnatõus tähendas minu jaoks 7000 krooni, mis pole enam nii väike summa!

Ma olin väga pettunud, uurisin aga siiski edasi! Easyjetiga oleks olnud võimalik samuti sõita...aga netist piletite ostmine oli terve eilse ja tänase päeva halvatud! Suurepärane ajastus!

Lõpuks leidsin Estraveli kodulehelt superprogrammi "Amadeus" (mitte siiski Wolfgang Amadeus...), millega leidsin piletid Finnairiga läbi Helsingi Frankfurti! Ja hinnaga 3100...noh...mõtlesin, et enam odavamalt ikka ei saa...kuna olin juba niikuinii aru kaotanud ja läega löönud, otsustasin need broneerida. Aga siis meenus mulle et...ohh jaaa...ma ju sõidan tshelloga, mis tähendab, et teise reisija nime kohale tuleb kirjutada...mis? mr Violon Cello? jjjjahhhh....pidin abi paluma klienditeenindusest, kes mind lõpuks siiski Estraveli kesklinna kontorisse juhatas ning see kõik tehti minu eest ära! Kusjuures tshello pilet on ilma lennujaamamaksudeta, umbes 2000 krooni! ;) ja lennukis saab süüa:) - super!

Mul on pea igas mainekamas ja vähemmainekamas lennujaamas tshelloga probleeme olnud...need süsteemid seal lihtsalt ei tunnista muusikainstrumente...ja stjuuardessid alati pööritavad silmi ja esmalt tahavad õiendama hakata....aga siis ma juba poolelt sõnalt katkestan ja näitan oma kahte piletit, mille ma oma kokkukraabitud tudengisandikopikate eest ausalt välja olen ostnud! Ja siis nad lõpuks leebuvad.

Ometi maailmas muusikud reisivad oma kallite pillidega iga päev...ning nad ei pane neid pagasisse, sest...kui isegi mõned kohvrid seal riismeina tagasi tulevad, mis veel pillidest rääkida!

Ja ikkagi pole normaalset suhtumist ega oskusi tshelloga ümber käia näha mitte kuskil...olgu see Hamburgi, Frankfurdi, Berliini, Praha...misiganes lennujaam, kuskilt pole ma veel "puhta nahaga" pääsenud. Alati on jama... Jama ei lõpe, vaid asendub teise jamaga, teadsite ikka seda Murphy seadust...

Kõik algab eriala valikust!

Sõprusest

Head Sõbrapäeva kõigile!!!

Tore, et on üks päev aastas, kus saad tähelepanu ja kiindumust avaldada just oma kallitele sõpradele! Õnneks teevad paljud meist seda ka igapäevaelus...kuid juhuks kui viimastel aegadel ununenud siis...Kallid Sõbrad! Ma armastan teid kõiki!!!Tuttavaid ka!!!

Sõbrad ongi see, mis elu ilusaks teeb, perekonna ja armastuse kõrval. Kindlasti on kõikidel inimestel elus perioode, kus sõprus on vähem või rohkem oluline. Minu jaoks on sõprus seni üks olulisemaid asju, kuna perekond on ju ikka perekond, keda sa armastad alati ja kes sind armastavad - alati... ja armastus...eks see ole ikka rohkem one-way-street olnud....

Mul on 4 parimat sõpra (kõik neli ei saanud korraga kahjuks pildile:P)...kõlab uskumatuna eks? Aga nii see on! Ja ma armastan neid kõiki vägaväga!!!

Mis teeb parimatest parimad?

Orkutis liigub praegu mingi kettkiri, milles kõrvutatakse tõelist ja lihtsalt sõpra...Aga mis siis ikkagi neid eristab?

Tõeline sõber tunneb sind läbi ja lõhki ja sina tunned teda! Sa arvestad temaga ja tead ta tujusid.

Tõeline sõber teab, kui sul on mure ning oskab su tobedaid väljamõeldud kinnisideid ümber lükata! Tõelised sõbrad andestavad sulle su nõrkused...olgu see siis shokolaad shoppamine...kõva häälega piinlikus kohas naermine...! Tõeline sõber on valmis minema sinuga koos luurele päeval või öösel. Tõelised sõbrad sõidavad kilomeetrite taha, et kas või nädal aega koos veeta:) olgu see siis Brüssel või Verona või Helsingi! Sõbrad on üksteisele toeks rasketel aegadel! Nad viskavad üksteise üle nalja ja iroonitsevad hullupööra! See teeb tuju heaks! Parimad sõbrad tulevad sulle külla kell 12 öösel ja lahkuvad sealt ülehomme! Tõeliste sõpradega võid seigelda näiteks Brüsseli öistel tänavatel ning unustada ohutunde, reaalsus- ja ajataju ning avastada end geibaaris tantsimas...dance like no one`s watching...!!!

Parimate sõpradega koos veedetud hetked jäävad alatiseks meelde....koos tehtud lollide ilmetega pildid raamitakse ära ning lisatakse toa seinal asuvasse kollektsiooni: hullud!!!

Mida kõike veel...

Sõnu on tuhandeid...sääraseid lauseid võikski kirjutama jääda...

Põhiline aga on ju öeldud...

Sa lihtsalt armastad neid kogu südamest...täiiiegaaa noh!

Palju sõpru Teile! Ja palju hoolivust ja sõbralikkust!

Brüssel - i love this City!

Brüssel - esimesed päevad selles armsas prantslaslikult romantilises Euroopa südames, panid mind m6istma, jah, tulevikus v6iksin t6epoolest säärasesse kohta kolida! Milline suurepärane inspireeriv 6hkkond, miljöö, mille kujundavad lihtsalt lummavate r6dudega majakesed, tänavamuusikud, purskkaevud, gaasiküttel töötavate radiaatoritega välikohvikud, mis juba praegusel üsnagi r6skel aastaajal avatud on, loomulikult ka Boulangerié'd (pagariäri) ning vahvliautod. Selles linnas vaatab k6ikjalt vastu Belgia Kuningriigi ajalugu, arhitektuuri ning kunsti näol. See k6ik on Tallinnast nii erinev! Inimesed on nii teistsugused.

Kalladega turistipilt esimese purskkaevu juures...:D

P6hjus, miks ma siin olen on lihtne: meil tüdrukutega on traditsiooniks kujunenud, et kui keegi läheb välismaale 6ppima, siis ülejäänud kolm s6idavad külla. Niisiis, Marian 6pib siin, alates septembrist.

Ta elab väga toredas kohas, mille kohta ta ise väga tabavalt ütles "kui araablased kuskile pommi panevad, siis vähemalt mitte minu tänavale!" Aga samas saab 10 minutiga kesklinna! Karm nali, aga tegelikult on see t6esti natuke k6hedust tekitav tänav! Üleüldse on siin araablasi, musti, türklasi väga palju. Maja ise on ridaelamu moodi, 5 korrusega, igal korrusel on 1 korter ja omanik elab samuti siin. Teised korterid on tubadeks jaotatud ning nendeski elavad tudengid - 1 itaallane, 1 prantslane, 2 hispaanlast, 1 luksemburglane, 1 belglane...rohkem ei mäleta. Igatpidi kirju ja vahva seltskond. Esimesel korrusel on tore köök ja kaminatuba, kus on ka klaver.

Reisi esimesed päevad kulusid märkamatult mööda linna kondamisele, mis on nii huvitav tegevus! Me oleme päris palju pilte teinud ning nüüd on plaanis muuseumid läbi käia. Aga minuga, noh, minuga on hetkel selline lugu, et eilsest saadik olen ma siin palavikuga voodis hoopis, loodan et homseks läheb üle! Hetkel on üsna hale olla veel. Ülepinge andis l6puks tunda...pole puhata saanudki ju tegelikult.

Laupäeval käisime ühe eesti tüdruku sünnipäeval, kellega Marian siin juhuslikult tuttavaks sai. Oli vast pidu! Sinna olid kokku tulnud sakslased, belglased, prantslased, eestlased, sloveenlased, itaallane, poolakad, hispaanlased, türklane...oeh... K6ikidel neil on väga erinev tervitusviis...aga kui ühe 6htu jooksul pead jätma meelde, et belglased ja prantslased tervitavad ühe suudlusega paremale p6sele, itaalased kahe suudlusega, alustades paremast p6sest ning hispaanlased kahe suudlusega alustades vasakust p6sest...ohh...

Igaljuhul on meil plaanis veel s6ita kahte väikelinna, Brüsselist u poole tunni rongis6idu kaugusel. Samuti lähme reedel Europarlamenti tasuta ekskurssioonile:)

Praeguseks nägemist!

Mõtted

Eile käisin õe juures! Ta elab Mähel, mõnusas majakeses, mis on väga minimalistliku arhitektuuriga, kuid ülimalt romantiline ja soe! Kuna mu autot pole mõtet enam (kunagi) mainida, siis pidin minema sinna bussiga. See oli üsna mõnus ettevõtmine. Nr 8 käib tegelikult üliharva mu meelest ning pidin lõpuks Pirita teelt 20 minutit, isegi pool tundi kõmpima Mähele. Tegelikult osutus see nii toredaks.

Kummaline kuidas linnas on sääraseid oaase - kõik oli nii vaikne, lumine ja õdus. Jalutasin ning hingasin värsket õhku. Jõudsin kohale ning me hakkasime õe lastega lauamänge mängima. Uskumatu, kuidas aeg lendab. Laste pealt on seda kõige parem näha...Helena on juba 9 aastane...ning Martin juba 6...Kuidas see võimalik on? Nad on nii asjalikud, et mind ennastki hämmastab, kuidas ma nendega suheldes vahel sõnadega pahuksisse satun... Nad on nii targad. Kõik mängud on neil selged ja see on nii tore, kuidas nad muudkui seletavad mulle, kuidas peab täpselt selle kaardi käima siis ja teisega sa saad võita endale neid asju juurde:D ja see on jokker, see asendab ükskõik mis kaarti:D

Kusjuures, praegusel ajal tehakse väga lahedaid lauamänge lastele! Meiegi mängisime ühte mängu nimega "Kimble" mis on põhimõttesliselt reis ümber maailma ning üks teine mäng, kus olid pildid maailma kuulsatest vaatamisväärsustest, ühesugused pildid, millele pidi samasuguse paarilise leidma. Nii tore oli! Ja kui ma veel jutustasin, et oi näe, see koht asub Roomas ja ma olen seal isegi käinud, oli nende imestus muidugi üüratu...seda on tore näha...

Ma loodan neile olla hea tädi ja tulevikus veelgi parem...

Nii, mis veel on juhtunud vahepeal...ah jaa...Teater...

Mul oli kolmapäeval teatris viimane tööpäev...see tegi kohe nukraks! Ma olen sealse elu-oluga nõnda harjunud, et raske on kohe ilma:) Andsin pillikapivõtme ära ja...riided on mul ikka veel seal...:S aga ...oeh... Ega see päris päris viimaseks jäänudki, kuid ikkagi...kurb veidike...

Aga homme...haaaaa....homme sõidame me tüdrukutega Brüsselisse!!!! Vaat see on lahe! see saab niiiiiiniiii lahe olema! Mariani juures on kah internet, aga ma igaks juhulks ei luba enne kirjutada, kui tagasi olen! :)

Kuid nüüd siirdun küll unejuttude juurde, et sillutada endale tee mõnusate värviliste unede juurde, mis alati nii põnevad on!

Ja Teie, vaadake aknast välja - taas sajab lund...niii romantiline vaatepilt! Puutumata, asutmata, jäljetud tänavad...vaikus ja puhtus!

Tahaks kõiki kallistada kohe:)

maailm on ime!!!