31 detsember 2005

nii...


...tegelikult tahtsin vaid öelda, et ...head kärtsu-mürtsu-pauku ja parimat uut kõikidele...


...I love to love and I hate to hate....

30 detsember 2005

Mõte...


...kes tuleb minuga sinna metsa jalutama...?

Reval Cafè


Istusin täna hommikul tükk aega Reval Cafè`s, endine Balti Sepik, Pärnu maantee ja Sakala tänava nurgal. See on hea koht, kui oled liialt vara kooli jõudnud, võtad klassi, et harjutada...võtad isegi pilli kastist välja...kuid siis mõistad, et ilma kohvita sa käima ei lähe. Nii siis kandsidki jalad mind kiirelt sinna.
Remont on seal küll tehtud ja koht on keskmiselt mugav ja hubane, kuid need müüjad on ikka samad...kui neil on paha tuju, mis neil enamasti ka on, siis näitavad nad seda kindlalt ja valjuhäälselt! Väga häirivalt mõjub, kuid samas, kui sul endal on hea tuju siis tundub see metsikult naljakas...pole just ilus lõbustada end teiste paha tujuga...aga kui ma teen seda endamisi, hästi vaikselt, siis pole ju hullu...või?

Mõnus kange kohv...kõlaritest tuli Frank Sinatra...ja pealegi sain ma parima koha akna all, diivaniga;) mis võiks veel parem olla...hea kohv , õige muusika ja vaade ... mis sellest et linnamelule...sedagi on vahel nii põnev jälgida...
Üsna pea istusid minu kõrvallauda 2 minust paar aastat nooremat tüdrukut. Neil mõlemal olid uhked läpakad laual ning teetassikesed seal kõrval...noored uusrikkad, vähemalt selline suhtumine paistis silmadest... Raudselt õpivad nad EBSis ärijuhtimist või suhtekorraldust...või siis käivad üldse keskkoolis (mitte halva pärast aga...ärge solvuge, kes ärijuhtimist õpivad...ega see halb pole...äriinimesi on ju kaa vaja...). Lihtsalt mulle ei meeldi inimesed, kelle silmist sa näed põhjendamatut ülbust ning arvamust et ta on teistest parem, sest tal on läpakas...pealegi see ongi kõik mis tema silmist paistab...ehk siis tühjus...vaevalt, et ta teab midagi kunstist, või oskab hinnata head muusikat või kas ta üldse on kunagi ooperis käinud? Kas ta loeb üldse raamatuid...no peale Põhiseaduse ja Majandus õpiku...kas ta üldse näeb elus neid väikseid detaile, mis vahel nõnda palju rõõmu teevad...?
Mul tekkis tunne, et võtan meelega oma PABERIST päeviku välja ja hakkan kirjutama...
Alguses käisid nad mulle tõsiselt pinda, kuid siis mul hakkas neist hoopis kahju...nad ei vahetanud omavahel peaaegu mitte sõnagi...mõelda vaid ...kui mina läheks oma 3 parima sõbrannaga kohvikusse ja me kõik võtaks läpakad välja ega räägiks eriti...kuhu jäävad need igapäeva-uudiste jutustamised...emotsionaalsed diskussioonid ja naerupahvakud...ohh, küll mull on hea meel, et ma veel päris arvutifriigiks pole saanud. Reaalsus tuleb ikka säilitada. Aga eks see olegi see MSNi-põlvkonna fenomen...kurb...
(iseasi on muidugi nendega, kellel reaalselt on vaja läpakat töötamiseks)

Ega ma isegi täiuslik pole....aga sellegipoolest tulid mulle pähe just sellised mõtted...
Aga ma olen õnnelik selle üle, et mulle üldse mingid mõtted pähe tulid, sest need tüdrukud arvatavasti isegi ei näinud mind...

Ma olen olemas...



Lihtsalt selline mõte tuli...

Üks ilus luuletus...


Leidsin selle luuletuse kunagi internetist, täpselt ei mäletagi, mis leheküljelt...aga tean, et kui esimest korda seda lugesin, valdas mind äratundmisrõõm - keegi tunneb samamoodi nagu mina...Eks ajapikku on palju muutunud - "...me pole täna need, kes olime eile...ka homme pole me enam need, kes oleme täna..."
Igal juhul siin see on...(kahjuks ei tea ma autorit)

Anonymus

Ma näen, aga ei vaata.
Ma lepin, aga ei kaota.
Ei mõtle Sinule, kui sulen silmad,
ometi unenäos Su juurde tulen.

Armastan päeva, aga öösiti ärkan.
Olen hajameelne, kuid kõike märkan.
Reegleid jälgides neid purustan.
Kõike mäletan, vahel iseennast unustan.

Olen tugev, kuid vajan Sind.
Olen tuvi, vahel sinilind.
Kallistan, aga ei puutu.
Olen muutlik, kuid ei muutu.

Joostes seisan paigal.
Naeratades pisaraid peidan.
Olen kerge, aga rõhun.
Tahan luua, aga lõhun.

Olen eksinud, kuid Su leian.
Lasen minna, aga südames hoian.
Olen suur, aga ometi väike.
Olen kuu, kuid kõrvetan kui päike.

Olen vaikne, aga räägin palju.
Vahel näed mind, vahel mu varju.
Ütlen hüvasti, kuid ei lähe.
Olen liiga palju, aga ikka veel vähe.

Olen harjumus, millega Sa iial ei harju.
Mul on valus, aga ma ei karju.
Koristan, aga kõik on ikka sassis.
Minus on müstikat rohkem kui kassis.

Ei ole ma igavik - olen vaid hetk.
Ei ole ma sihtpunkt - olen Su retk.
Olen päev, mil säravad tähed.
Saadan Su ära, kuid ei taha, et lähed.

Ma andestan, kuid ei unusta.
Ma haavan, kuid ei purusta.
Tahan teada, kuid ei küsi.
Olen vaid hetk, mis ei püsi.

Kaunis...minu meelest...

...taas midagi rubriigist "Lapsesuu ei valeta"...




Poliitikud sarnanevad mitmes mõttes tavaliste inimestega. See on selleks, et neid läbi ei nähtaks. (Hilde, 10-aastane)

Poliitikutel on tihti kõrvad natuke laiali peas. Nad lubavad rohkem kui kuulevad.
(Isak, 7-aastane)

Sul peab mitu paksu nahka seljas olema, kui tahad poliitikuna töötada.
(Trygve, 10-aastane)

Poliitikud mõtlevad natuke rohkem kui tavalised inimesed. Nad mõtlevad umbes pool tundi päevas. (Gisle, 8-aastane)

Poliitikuid valitakse nii, et nad seda ise ei tea. See ongi salajane hääletus.
(Marie, 8-aastane)

Poliitikud ei anna kunagi järele. Nad ühe käega võtavad ja teisega lubavad.
(Espen, 8-aastane)

Ma ei usu, et on kerge olla poliitik, sest kõik vihkavad neid. Ka nende perekonnad.
(Mattias, 8-aastane)
Kõige tähtsam poliitiku jaoks on harjuda mitte kuulama, mida rahvas ütleb.
(Markus, 8-aastane)

Poliitik peaks eelkõige olema aus või vähemalt jätma sellise mulje.
(Sam, 10-aastane)

Poliitikud on tihti väga radioaktiivsed. Muidugi kui nad just teleekraanil ei esine.
(Regina, 7-aastane)

28 detsember 2005

Talvised mõtted...


Nii...olen minagi asunud netimaa avaratele niitudele ringi luusima - oligi juba aeg.
Mõtted on ikka iga inimese oma vara, kuid vahel on vaja kusagile maanduda ja märk maha jätta! Ei pea seda alati vanamoodsal paberkandjal tegema(nagu siiani)...Jäägem moodsateks;) Katsetame uusi asju, elame, seikleme hotellides...heh..
Täna hommikul aknast välja piiludes täitis lausa nostalgiline tunne mu hinge...sel talvel on lund üleootuste palju ning vasttõusnud päike sillerdas kummalistes toonides lumelt vastu. Tahtsin kangesti kelgutama minna:) Justnagu lapsepõlves koolivaheaegadel. Toona tundus see muidugi kõvasti lõbusam...Heakene küll, kelgutama ma siiski ei jõudnud...
Kella ühe paiku päeval helises telefon...võtsin vastu ning keegi ei rääkinud midagi...aga samas kuulsin kaugelt tuttavat häält...jah, see oli mu õemees ja helistajaks mu väike 5-aastane õepoeg, Martin. Nii vahva on kuulata sellise nutika selli heietusi telefonis...tahab temagi ju täiskasvanute kombel oma tähtsaid jutte telefonitsi arutada.
Lapsed on märk sellest, et aeg tõepoolest kiiresti liigub. Mõnes mõttes pean ennastki ju veel lapseks..ega kavatse veel niipea suureks saada. Igal juhul...see oleks nagu äsja olnud kui tormasin koolisööklasse sisse ning teatasin õhinal "...ma sain tädiks..." Aasta siis oli 1998 ja sündis mu õe esimene laps...Helena...ta saab jaanuaris 8...ohh jahh...uskumatu...
Talv on nii ilus...võikski jääda vaatama lumevaibaga kaetud loodust...ja pildistada täis 1000 filmi...ometi...nii paljud asjad vajavad tegemist...see kõik...see kõik ... elu on ilus...aga see tunne, kirg ja tahe seda kellegagi jagada on vahel minust suurem...aga las ta praegu olla...
Üksi kipub nukrus küll veidike peale...aga siiski on vabadus hea asi...eks need pisaratest nõretanud patju ole kaa olnud...

jutt kisub segaseks niiet...aitab jamast...

M, kellel on head mõtted peas...