Muutused

Täna hommikul ärkasin telefonihelina peale. Helistajaks oli akadeemia välissuhete spetsialist K, kes on juhtumisi ka minu hea sõbranna. Ta teatas mulle säärase rõõmusõnumi, mida mu kõrvad on lootnud juba väga ammu kuulda. Ma lähen välismaale õppima! LÕPUKS OMETI! Mind võeti vastu Hispaaniasse, Málaga muusikaakadeemiasse! See on ääretult tore uudis! See väike vahemereäärne Picasso sünnilinn on 365 päeva aastas päikest täis ning ma ei jõua ära oodata, millal sinna saan! Jään sinna septembrist juunini.

Eks elu ole muutusi täis. Vahel on nad väikesed, vahel suured. See muutus ilmselt teeb suure pöörde mu elus. Ja ma ootan seda huviga. Millised võimalused, millised elamused....

That's life...

Olles kas või veidi aega  Eestist eemal, oskad koduseid asju hoopis teise nurga alt näha. Selleks piisab paarist nädalast. 

Minu jaoks oli tõeline elamus viibida 2 nädalat Austrias, Feldkirchis, kus muinasjutuline õhkkond ning igal sammul Alpid silmapiiril võlusid mu täiesti ära! Ma isegi ei hakanud Eestit taga igatsema (ema ja isa ja parimaid sõpru ikka...).

Mitte ainult Austria ja mäed, vaid just kõik need inimesed, keda ma seal kohtasin ning nii mõndagi väga hästi tundma õppisin, panid mind taas kord mõtlema, kui hea on olla "ära". Hakkasin ennast järsku nii muretult ja vabalt tundma. Mööda linna käisin ainult suunurgad ülespoole. 

Sealsed inimesed on ülisõbralikud, korralikud ning viisakad. Ehk siis vastand siinsele olukorrale - Eesti inimesed on nii uskumatult kibestunud ja kurjad! Elad siin pidevas stressis, endale täiesti teadmatult. Poes saad sõimata, et kaardiga maksta tahad, restoranis krimpsutatakse nägu kui 5-liikmeline seltskond eraldi arvet tahab ning autojuhid tuututavad, kui õiges kohas üle tee tahad minna.  Eks mujal ole samuti argimuresid ja loomulikult su omad mured tulevad sinuga alati kaasa! Aga ometi seal sellised asju ei juhtu! Kõik on rõõmsad!

KUI erinevad on inimesed....See on lausa kummaline, kuidas kirjus, rahvarohkes Kopenhaageni lennujaamas võid eestlased ära tunda mornide nägude järgi, kes longivad tahtmatult reaalsuse poole ehk siis sama värava poole mis sina, et taas koju, Eestisse sõita....Kuidas lennukis teenindatakse sind põhimõtteliselt vastutahtmist ning noorte uus-rikaste jutuvada tundub lihtsalt rämekoomiline ja väga kurb!

Kui päris aus olla, siis olen end juba vähemalt kolm aastat siin üsna vangis tundnud. Lähiajal kasvanud reiside arv on seda ängi vaid süvendanud. Minu jaoks see pole isegi tüüpiline tundmus, et mujal näib rohi rohelisem ja blabla...vaid minus on tõsine soov minna pikemaks ajaks mujale elama! Ja iva ongi selles, et ma ju tean, et rohi ongi mujals rohelisem:D nii irooniline kui see ka pole! Vähemasti inimesed on siiani igal pool sõbralikumad olnud, kui Eestis! Ma armastan Eestit südamepõhjani ning kodulinna Tallinnat samuti, kuid It's too much!  Kui käid linnas ringi ja tunned, et sulle ei jagu õhku, mida hingata...siis on midagi valesti. 

Oeh...millal pääsen...