Vanaaaasta...

Nüüd, mil tiksumas on vana aasta viimase päeva esimesed tunnid, oleks vahest aeg teha väike kokkuvõte möödunust:

Milline ta siis oli, see 2006? Selline nagu olema pidigi ilmselt. Palju ilusaid mälestusi on... Oleks ehk ebaõiglane üht teisele eelistada.

Minu aasta oli täitsa tore. Sai reisida, sai palju vahvaid uusi tuttavaid...

Mõnes mõttes olen ma ikka üdini koolilaps, kelle jaoks aasta käib septembrist juunini...ja suurt tähtsust sellel 31.detsembril justnagu polekski:)

Uue aasta lubadusi ei tahaks igaks juhuks anda...ei julge! Kes teab mis tuleb? Pigem lihtsalt panen kirja soovid...uue aasta soovid.

Kindlasti loodan palju reisida ning kuhugi väljamaale ka kauemaks ajaks paigale jääda. Kindlasti tahan rohkem harjutada, sest just nüüd on kuidagi kohale jõudnud, et "jah, võin südamerahuga väita, et valisin õige eriala!" Uuel aastal tahan võtta ka veits rohkem vaba aega...ja lihtsalt lasta minna...teha kõike mis pähe tuleb ja lugeda palju raamatuid. Kooliga on nii nagu on, kui sess ilma võlgadeta lõpeb jaanuaris, siis olen omadega põhimõtteliselt mäel...

mis siin ikka heietada...

nojah...

head vana aasta lõppu!

Maarit

Jõulud

Täna ongi Jõululaupäev! Kummaline päev... hommikul aknast välja vaadates, oleks tahtnud soovida toredat kevadet hoopis, sest päike siras taevas ning mitte ainsatki valget laiku polnud katmas maapinda. Just nagu kevadel... Meil polnud isegi kuuske...sellegi tõi isa alles nüüd, õhtul maalt.

Ikkagi pole mitte mingit jõulutunnet ja kuidagi kurb on, sest olgu kuuseehtimine või verivorstid või piparkoogid - miski ei valmista rõõmu kuidagi...isegi mitte kingitused. Terve päeva lohisesin ühest toast teise, enamuse ajast vaatasin kusjuures telekat. See oli minu jaoks täielik puhkus, sest ma pole mitu kuud telekat vaadanud... ohh jahh... Esimene vaba päev üle hulga aja ja mina veedan selle lihtsalt aega surnuks lüües - kummaline...

Aga...kõikidele häid ja rahulikke jõule! Katsuge puhata ning mitte söögiga liialdada;)

Jõulu(Maarit)Vana

seekord ilma jõulutundeta...

Nii mõnestki asjast...

Hommik oli nii kaunis! Juba eile hilisõhtul aknast välja piiludes avastasin, et väljas sajab lund... See oli imeline vaatepilt! Maa oli juba päris valge ja nii puutumatu kõigest...ei ühtegi jalajälge, rääkimata autoviirgudest. Hommikul võtsin endale kohe julgelt 15 minutit, et autot lumest puhastada! See oli ääretult vahva tegevus, peaaegu nagu lumememme tegemine :D vähemalt see lapselik rõõm oli sama!
Autot käima pannes tekkis kohe küsimus, et "Kullake, mis sul viga on täna...kas külmast ja vanadusest on pedaalid veidi kinni kiilunud?" ...sest mu auto on kord juba selline penskar, autode vanaema!!! Aga polnud hullu midagi hakkasin siiski sõitma! Ohh imet...jõudsin isegi Kristiine ristmikuni ning siis see juhtus - mitte üks käik sisse ei lähe! (miks ma ei imestanud...) Noh...mis seal ikka - TALV! Panin siis idioodituled (ohutuled) vilkuma ning täristasin (ilma summutita - sest see kukkus juba kolmandat korda alles 2 nädalat tagasi alt ära, ja ilma käiku vahetamata) kooli õue peale! See oli üks suur ime et ma kellelegi tagant sisse ei sõitnud ega jäänud ise kellelegi ette! Kooli õuel siis seiskasin mootori ning panin külmalt tagururpidikäigu sisse, sest parkimiskohti polnud ja ma olin ju risti teepeal ees! Noh...ja siis see paganas ei tahtnud enam käima kaa minna... aku vist kah juba läbi...ja see kuramuse sidur...
Tuli tõdeda, et selle auto peab hingusele saatma! Õnneks olid paar tuttavat poissi ukse peal suitsetamas...ning pooleldi naerukrampides, sest ma tulin käsi vehkides autost välja ning andsin autole suurest vihast ühe korraliku jalahoobi (tüüpiline naine). No igal juhul tulid ja aitasid nad mul auto ikkagi ühele parkimiskohale veeretada!

Täielik koshmaar!

no igal juhul...ma pidin õhtul sellega veel koju ka sõitma! Tähendab - minu poolest oleks ta võinud sinna akadeemia parklasse kevadeni vedelema jääda, kuid ema ja isa, kes mulle õhtul järele tulid (eriti isa) nõudsid, et me ikka kuidagi selle roostehunniku paela otsas koju toimetaks! (aga "paela" ei olnud) Isa lausa NÕUDIS, et ta mu käest need võtmed saaks...aga noh...tundes oma isa...kes pole kindlasti mitte kõige tugevama närvikavaga, oleks ennast seal roolis vaeseomaks vandunud! Ja siiki, tema nägemise ja reageerimiskiiruse juures (ta ju meil ehtne vanaisa) otsustasin ikkagi ise selle kammajjaaa koju toimetada! No hullemat autosõitu annab ette kujutada! Ma arvan et ka KÕIGE hullem autokooliõpilane ei sureta autot nii mitu korda välja kui mina täna...ja muidugi, need punased tuled kust ma olin sunnitud läbi sõitma...ekstreem!!! Katkine auto on katkine auto! Sellega EI TOHI SÕITA!!! Igatahes...nüüd olen ma jalamees mõneks ajaks, sest oma närvid on kah midagi väärt! Muidugi, sellise "autoseikluste teadmistepagasi" juures nagu minul, ajab see mind lihtsalt naerma juba!

Igatahes...kui Te teate mõnd soodsat automüügikuulutust või olete kursis autolliisinguvõimalustega... siis olen avatud pakkumistele!!! Sest liiklusvahendit on ju ometigi tarvis!

Päike

Täna hommikul äratas mind päike, mis nii toredasti aknast sisse trügis. Loomulikult oli kell juba ühe paiku päeval, sest just siis muutuvad minu toa niigi kollased seinad veelgi kollasemaks! See oli vahva...üldse oli vahva nii kaua magada, seda pole ammu juhtunud! Õnneks oli üle hulga aja vaba pühapäevahommik! Kui linna poole sõitsin oli taevas kuidagi väga salapärane ja kummalist värvi...selline pruunikas ja roosa...ja tume...väga kummaline!

Igastahes...varsti on jõulud...aga mina räägin päiksest...

Eks südames ootan kevadet vist ikka rohkem...!

Idee

Kas pole mitte mõned eestikeelsed väljendid lausa hurmavalt geniaalsed? Nii geniaalsed, et tahaks neid lausa kõikidesse keeltesse juurutada...KUID...tõlkega kaotab fraas siiski võlu...
Mul tuli meelde, kuidas me eelmisel kevadel hakkasime enda lõbustuseks välismaalastele eesti keelt õpetama! See oli väga naljakas... alates kõige süütumatest lausetest "Tere, ma olen Jonathan ja mul on saabas peas!" - mis pidi tähendama "Tere, minu nimi on Jonathan, väga meeldiv tutvuda!" - sakslase esituses kõlab see nii naljakalt, et kildu sai terveks õhtuks. Või siis...üks poiss tahtis teada kuidas on "Head ööd!", et teistele eestlastele minna ning viisakalt nende oma keeles kaunist und soovida. Kuna tal oli neiu käevangus, siis kõlas eestikeelne variant "Good Night`ist" loomulikult - "Mu naine on hull!" Näiteid on ju tuhandeid...
Samas...on väga lahe ka proovida eesti keelest mingeid fraase ümber tõlkida. Kes meist poleks kuulnud vana head lauset...kui keegi hüüab "appi, appi..." siis vastatakse ju "...kass läks kappi!"
No see lause sai kuldmedali kohe kindlasti!!! Kõik sakslased ja prantslased õppisid selle ära!
Aga kuidas sa neile seletad, mida see täpselt tähendab...otseloomulikult - "Hilfe, Hilfe! Die Katze ist in den Schrank gegangen!"
Kui niimoodi mõelda, siis loomulikult kaob tõlkega see asja idee ära, kuid samas tekib ka ju täiesti uus külg! Ja sellega võib palju nalja saada!
Lambist - from the lamp...

Sellised keele-sõnamängud...nendega saab kõvasti nalja...kuid...kujutage ette shokki, kui olete esimest päeva võõras riigis, võõras linnas, võõras konservatooriumis...saate tuttavaks ühe suvalise võõra prantslannaga, kes poole jutu pealt ütleb teile sulaselges
eesti keeles, kusjuures teadmata, et ta räägib eestlasega: "Ah, mul suva...ma lähen pissile!"
Selline lugu juhtus Sten Lassmanniga, kes sai tuttavaks ühe tüdrukuga, kellele olid 2 eestlast kildu teinud...

Carmen, Carmen, mida sa teed?

Täna oli Estonias Bizet` "Carmen". Hea muusika, ülimalt hoogne ja tundeline...aga eesti lauljad - hoia ja keela...rohkem ikka keela...!!!

Nad laulavad "...täpselt nii palju, kui oma kesise palga juures lubada saab..." (operetitekst)

ohh seda elu...

Aga nüüd magama!

Kummitav keskkool

Kummaline, kuidas vahel mingisugused olukorrad korduvad, tekitavad tunde...et...ma olen siin varem olnud...

Keskkooli ajal polnud ma just kõige andekam, targem, ilusam...misiganes...- igastahes mina see ei olnud! (vabandust, igal inimesel on ju sellised mingid imelikud arvamised vahel) Ega ole ka nüüd, kuid ma ei tee sellest ka enam probleemi! Eks suuremas osas puudutas see pillimängu ning haavu, mis näiteks peale kammeransambliekamit minusse kummitama jäid!

TÄNA elasin ma selle taas läbi. Nimelt pidin osalema praeguse lõpuklassi kammeransambli lõpueksamil, Muusikakeskkoolis. Minule küll hinnet ei pandud, kuid vastutus komisjoni ees mängida...no...ma tundsin ennast ikka väga imelikult...just selle pärast, et see tunne oli niiiiii identne selle kolme aasta taguse ajaga! Kuid ma pole enam see, kes ma olin siis... Kummaline tundus just see, et paljud "märgistavad" sind keska ajal kuidagi ära ja sa jääd selleks väga pikaks ajaks, kui sa muidugi vastupidist ei tõesta! Olgu see siis idioodist geeniuseks või geeniusest idioodiks...ja üldse...mis vahet seal on! Inimene on inimene ning igaühe areng on ju erinev! Täna tundsin neid samu pilke, samu kõrvu, mis mind kuulasid vb isegi mitmel eriala või kammeransamblieksamil. Tundsin, et minust arvatakse samamoodi kui siis...

See fakt iseenesest tekitas judinaid! Aga samas...mida see arvamus muudaks...ja kas nad üldse midagi arvasdid...ja miks nad peaks minust midagi arvama...eksam oli ju teistel:)

Samas...see närv aitas mul mõnes mõttes paremini keskenduda ja muusikasse sisse elada. Kindlasti mitte ei õnnestunud kõik 100%, kuid see mida me selle kuu ajaga tegime...meie ansambel oli koos ning tühja neist mööda panemistest! Ja mõnes mõttes lõppes üks minu foobia...

Ja lõpuks me saime viied:)

sellised imelikud mõtted...

Kust tuleb jõud?

Alati möödub sügis otsekui välgukiirusel, saad jõulude paiku kord korralikult pere seltsis verivorsti vitsutada ning siis asud kenasti oma vana ja armsa kirjutuslaua taha õppima, mis peale eelmist sessi on kena tolmukihi endale kogunud - jaanuaris algab ju eksami sessioon! Ja kaugel sealt see kevad siis enam on...

Õppima peab! Õppida ongi hea...aga paraku on Muusikaakadeemias tavaks (loe: heaks traditsiooniks) saanud see, et eriti loengtes ei käida! Käiakse tööl ja harjutatakse meeletult ning tehakse kõiksugu võimalikke proove 12 h päevas - täiesti normaalne! Aga loengud...noh need kipuvad ununema. Esialgu puudud mõnest lonegust kuus, hiljem ei suuda enam meenutada, kas oli see eelmine aasta kui ma seal loengu käisin või millal see oli? Teoreetiliste loenguainete õppimise eesmärghil käiakse seal majas vaid sessi ajal!

Sessi peale ma veel ei mõtle!!!Hetkel olen nagu täiesti tühjaks pigistatud sidrun... Töö Estonias ja Korso (Muusika- ja Teatriakadeemia Sümfooniaorkester) nädal on teinud oma töö ning võtnud kõik ja veel enam, mis võtta annab. Ma ei tea enam midagi...mu pea on täis operette, ballette oopereid ja sümfooniaid ja Rahmaninovi klaverikontserti... Sellel nädalal olen ma läbinud päris kobeda osa leivanumbreid enamike orkestrite repertuaarist... Et ma need omandanud oleksin...no see on vahest palju öeldud...kuid siiski... - Pähklipureja, Don Giovanni, Romeo ja Julia, Lõbus lesk, Tuhkatriinu, Beethoveni 3.sümfoonia Rahmaninovi klaverikontsert... minu selle nädala kava...:) Ausõna - ma ei ole enam normaalne!!! Ega ma ei üritagi siin muusiku raske elu üle kurta...(kui, siis ainult natuke) kuid võibolla panen nii ennast kui Teid, armsad lugejad, mõtlema...

Mulle endale kerkis mõtetesse küsimus - kust tuleb jõud, et kõigele sellele vastu pidada? Loomulikult oli mul vahepeal juba kerge tervisehäire...kuid siiski, laias laastus virisen, mis ma virisen, aga ma teen ju kõik ülesanded ära...isegi erialatunnis käin...isegi trio proove teen...kõigega saan hakkama...olgem ausad ma iesgi BLOGIN...:D

See küsimus tekkis mul Korso proovi ajal...ja ma sain aru, et see jõud tulebki muusikast endast, mida nii vähestel väljavalitutel on võimalus mängida, nautida seda asja seestpoolt...iseasi oleks kuulajana iga õhtu saalis istuda...kuid ise mängida, olla, tunda -....ANDA endast kõik, siin ja praegu, et pärast saaksid endale öelda, et jah, minu panus oli maksimaalne...ja kui orkestris kõik nii mõtleksid...siis olekski see juba maailma parim orkester...sest tühja neist tehnilisest teostuse finessidest, kui hing on sees, siis iga loll saab aru, et nüüd toimus midagi erilist! (kusjuures...reeglina ettekujutus ei saa olle keerulisem omaenda tehnilisest võimekusest).

Just selline tunne jäi mul täna peale kontserti! Ma andsin endast emotsionaalselt KÕIK, mis minus tol hetkel oli...kuid eks sääraste kontsertidega ole alati seotud paratamatus - iga orkester on täpselt nii hea, kui on tema kõige viletsam mängija! Siinkohal ajalugu vaikib!

Juba peale esimest poolt (Brahms, Rahmaninov) tundsin suurt väsimust...rammestust lausa...kuid see oli positiivne väsimus... Siis veel Beethoven ...

Sellised kontserdid või etendused on nagu puhastustuli...sa oled lõpuks nii väsinud ja rahulik, sa oled midagi endast välja elanud...ja sa võid jälle uue lehekülje keerata ning uusi sääraseid katsumusi oodata! Sest sama palju kui sa energiat annad, saad sa pärast kahekordselt tagasi...

oled küll väsinud, aga õnnelik...

Ma ei vahetaks oma kiiret, segast ning üliemotsionaalset muusiku elu mitte kellegi teise elu vastu... Nii palju kirge ja nii palju tundeid...

Tunded on olulised...nad juhivad maailma, sest neid ei saa ju kontrollida, vangistada, alistada...nad on vabad! See on selline lendamise tunne...seal laval sa oled ka - hõljud pilvedes, kuid samas mingis mõttes jälle üdini kahe jalaga maas... ja pärast on nii hea tunne...

...uskumatu tunne...

Minu jõud tulebki muusikast...armastusest muusika vastu! Nii tore!

Vene muusika hing...

Sain alles täna aru, kui väga ma armastan vene muusikat!!! Prokofjev, Tšaikovski, Rahmaninov....romantism! ....ma tunnen kuidas ma nende muusikaga lausa ühte sulan.

Sergei Rahmaninovi 2. klaverikontsert on lihtsalt üks romantilisemaid teoseid, mis eales kirjutatud. Mina kui üdini romantik...no ma lihtsalt naudin selle loo igat nooti...igat takti...Kui ma oleksin helilooja...elades ükskõik millisel ajastul siis...hoolimata sõdadest, modernismist, minimalismist, barokist, renessansist, klassitsismist ja Nõukogude Liidust - ma kirjutaks kaa samasugust muusikat ma arvan....kindlasti mitte nii geniaalset...kuid idee poolest - romantilist ning kirglikku...
Hetkel on meil trioga kavas ka Rahmaninovi Eleegiline trio...samad sõnad!!!! Ma olen armunud...ma oleks tahtnud tunda seda meest, kes sellist muusikat kirjutab...
Tähelepanuväärne on ka see, et klaverikontserdi kirjutas ta ju vaevu 20 aastasena...milline südantlõhestavalt kirglik ning armuvalust karjuv muusika nii noore inimese sulest.... väga traagiline...kuid lihtsalt lummav!!! Klaverikontserti mängime me Muusikaakadeemia sümfooniaorkestriga pühapäeval, 10.detsembril Estonia kontsertsaalis, solistiks Sten Lassmann

...ma ilmselt sulan seal laval....selle teose kõrval kahvatub isegi Beethoven!!!

muusika on ime, suur ime!!!

Mis teeb Maaritist Maariti...

Päris tihti tuleb inimestel üle huulte säärane lause nagu "...inimesi on ikka igasuguseid..." või "Issanda loomaaed on ikka suur ja lai!" Need on märk sellest, et kõneall olevate inimestega poleks justkui kõik päris korras. Kindlasti on Teil (ja mul ka) mõni selline sõber/sõbranna, kelle puhul Te ei väsi kunagi imestamast "KUIDAS Sa seda suudad? Kuidas sellised asjad just Sinuga juhtuvad...?"

Pean kahetsuse või kurbusega...noh...pean endale tunnistama fakti, et ka mina kuulun nende inimeste "klassi", nende veidikene veidra moega olendite hulka:) Usute? Vajate tõestust?

Näide number 1: Eelmisel nädalal käisin ERSOs (Eesti Riiklik Sümfooniaorkester) kehaks (see on selline muusikute special-väljend asendaja kohta - KT kui soovite).

Nädal oli iseenesest raske - iga päev 4 tundi proovi ning alates neljapäevast andsime kontserte nii Jõhvi, Pärnu, Tartu kontserdimajades kui ka Estonia kontsertsaalis, kus ettekandele tuli üks suurepärane teos - Max Bruchi oratoorium "Mooses". Koos ERSOga olid laval veel tütarlastekoor Ellerhein, Rahvusmeeskoor RAM (alias "Metsapullid") ning 3 solisti.

Niisiis - asja kallale! Nimelt...Tartu kontserdimajas otsustasin vaheajal puhata! See pillimäng on üks raske füüsiline töö, jäsemed ja kondid ja kõik kipub kangeks minema...ikkagi tegemist ju täispingega! Minu murelapseks on just selg...niisiis otsustasin selga puhata...heitsin seina äärde pikali paariks minutiks! Väga hästi mõjub kusjuures, kõik selgroolülid vajuvad õigesse kohta jälle tagasi! Kätte jõudis aeg hakata oma samme taas lava poole seadma ning otsustasin püsti hüpata!!!NB! Just HÜPATA!!! Ja seal ta oli...otse minu peakohal...rauast elektrikapp! Loomulikult hüppasin ma otse peaga sellesse kappi! Ma kukkusin põrandale tagasi ja ei saanud aru vähemalt kahe sekundi kestel, kes ma olen, kus ma olen...ja mis värk on...no muidugi see haav veritses veits. Inimesed minu ümber pidid shoki saama...ning ehmatasid vähemalt sama palju kui mina ise :D oeh...igastahes...teine poole kontserdist möödus mul palvetades, et ma ära ei minestaks (mis poleks muidugi kaa esimene kord)...ja muidugi see peavalu oli lihtsalt meeletu! Nüüd on mul räige sinikas peas...hea et juuste alt seda näha pole...vaat selline lugu...

See panebki endalt küsima...miks mina??? See poleks mitte kellegi teisega juhtunud...ohh mind rabistajat!!:D (muidugi asjal oli vähemalt üks positiivne külg...üke kena noormees juhtus seda pealt nägema ning tuli kohe küsima "Are you ok?"...ta nimelt pole eestlane... Ilma selle pauguta poleks me ehk tutvunud...hehe

Näide number 2: Esmaspäeva hommik, kell on 8 .35 (loe: tipptund)...Maarit ja emme kiirustavad üksteist takka, et ikka õigekls ajaks kooli jõuda...!!!

Niisiis sõidava kodu hoovist välja ning u 500m pärast... KOL-KOL-KOL-KOL-KOL....

otseloomulikult....SUMMUTAJA!!! Juba kolmandat korda kukub see mu autol lihtsalt alt ära ja veel nõnda, et üks ots jääb kummilulludega auto põhja alla kinni...

Mida teeb Maarit? Käsib emal ruttu isale helistada...seda esiteks! Ning siis...(iseseisev naisterahvas) võtab käest oma uhked nahkkindad ning asub paljaste kätega auto kallale nikerdama... möödub 30 sekundit (ega ma seda esimest korda tee ju) ning tõstab uhkelt kätte saadud summutajaolluse pagasnukusse ja kimab kooli poole!!!

Alati mina ja mu õnnetumatest õnnetum Mercedes...Mercedeste Vanaema ma lausa ütleks...

Vähemalt teeb ta nüüd sellist mürglit, et kõik annavad mulle liikluses teed, arvates ekslikult, et mingi hull püssiga rullnokk tuleb...

Näide number 3: Sõidan ma Estonia parklast välja ning vahetult enne on üks veelomp, mida ma tõesti ei märka...kiirus oli mul sees, sest mul oli juba klooli kii8re...noh...tõepoolest parkla pole koht kus kiirendada...ega ma seda tavaliselt teegi...kuid sel hetkel...noh...ja see lomp...ja sealt kõrvalt vasakult tulid üks ema ja laps...no...nad said kahjuks väga märjaks ...ja see naine tuli minu peale karjuma...loomulikult oli mul piinlik...aga mu keel oli sellest ehmatusest endalgi kurku kinni jäänud ja mõistuses vasardas muudkui et "PÕGENE!"...nii ma siis põgenesin kuriteopaigalt nagu väike laps, kes oli vanaema naabri aias pahandust teinud....!

Mul on tõesti piinlik...see tädi oli veel jõuluvana kostüümis...:S

Näide 4: Kuna mul on nüüd veidikene kogu aeg peavalu, sellest obadusest, siis otsustasin pühapäeva hommikul valuvaigistit võtta...et etenduse ajal hullemaks ei läheks...ja muidugi...teadagi...hommikusöök pole mul kindlasti mitte kõige kobedam söögikord päevas! Ning kui võtta suhteliselt karmi valuvaigistit pooltühja kõhu peale, siis võib iiveldama hakata! Õnneks muidugi istusin ma pühapäevahommikusel Tuhkatriinu etenduse kenasti esimeses puldis, mis tähendab, et kenasti dirigendi põhimõtteliselt nina all! Tore! Et see valuvaigisti...see oli hea! Ta aitas valu vastu-....aga... no ütleme nii et esimene vaatus (mis kestab u 1,5 tundi möödus mul pooleldi endale korrutades, et "ma ei hakka oksele! Mul ÜLDSE ei iivelda praegu!Maarit, palun ole tugev...sa ei taha ju ometi Estonia Teatri orkestriaugus oksendama hakata...! Mul ei ole paha olla!!! ei ole!!! VÕITLE ENDAGA MAARIT!!!" ...

ühesõnaga...see õnnestus....mul tõepoolest ei hakanud paha! Võibolla oli mul liiga selgelt elava fantaasia tõttu silma ees piinlik pilt Maaritist, kes lihtsalt dirigendile sülle oksendab, rääkimata oma puldinaabrist ning klaverimängijast, kes kaa otse minu kõrval oli..... Tavaliselt näevad inimesed enne kontserte või lihtsalt enne vastutusrikkaid etteasteid sellist jama unes...aga mina...

Miks mina???

Rääkisin nendest asjadest oma parima sõbrannaga...ja ta ainult naeris...nagu ma oleksin talle mingit naljalugu rääkinud...lõpuks ta küsis... "Maarit, kuidas alati sellised asjad just sinuga juhtuvad?" "No see olengi ju mina - IT`S ME..."

...Maarit - rõõmus ja roosa...kuid endiselt siiki veidrik!!!