19 detsember 2006

Nii mõnestki asjast...


Hommik oli nii kaunis! Juba eile hilisõhtul aknast välja piiludes avastasin, et väljas sajab lund... See oli imeline vaatepilt! Maa oli juba päris valge ja nii puutumatu kõigest...ei ühtegi jalajälge, rääkimata autoviirgudest. Hommikul võtsin endale kohe julgelt 15 minutit, et autot lumest puhastada! See oli ääretult vahva tegevus, peaaegu nagu lumememme tegemine :D vähemalt see lapselik rõõm oli sama!
Autot käima pannes tekkis kohe küsimus, et "Kullake, mis sul viga on täna...kas külmast ja vanadusest on pedaalid veidi kinni kiilunud?" ...sest mu auto on kord juba selline penskar, autode vanaema!!! Aga polnud hullu midagi hakkasin siiski sõitma! Ohh imet...jõudsin isegi Kristiine ristmikuni ning siis see juhtus - mitte üks käik sisse ei lähe! (miks ma ei imestanud...) Noh...mis seal ikka - TALV! Panin siis idioodituled (ohutuled) vilkuma ning täristasin (ilma summutita - sest see kukkus juba kolmandat korda alles 2 nädalat tagasi alt ära, ja ilma käiku vahetamata) kooli õue peale! See oli üks suur ime et ma kellelegi tagant sisse ei sõitnud ega jäänud ise kellelegi ette! Kooli õuel siis seiskasin mootori ning panin külmalt tagururpidikäigu sisse, sest parkimiskohti polnud ja ma olin ju risti teepeal ees! Noh...ja siis see paganas ei tahtnud enam käima kaa minna... aku vist kah juba läbi...ja see kuramuse sidur...
Tuli tõdeda, et selle auto peab hingusele saatma! Õnneks olid paar tuttavat poissi ukse peal suitsetamas...ning pooleldi naerukrampides, sest ma tulin käsi vehkides autost välja ning andsin autole suurest vihast ühe korraliku jalahoobi (tüüpiline naine). No igal juhul tulid ja aitasid nad mul auto ikkagi ühele parkimiskohale veeretada!

Täielik koshmaar!


no igal juhul...ma pidin õhtul sellega veel koju ka sõitma! Tähendab - minu poolest oleks ta võinud sinna akadeemia parklasse kevadeni vedelema jääda, kuid ema ja isa, kes mulle õhtul järele tulid (eriti isa) nõudsid, et me ikka kuidagi selle roostehunniku paela otsas koju toimetaks! (aga "paela" ei olnud) Isa lausa NÕUDIS, et ta mu käest need võtmed saaks...aga noh...tundes oma isa...kes pole kindlasti mitte kõige tugevama närvikavaga, oleks ennast seal roolis vaeseomaks vandunud! Ja siiki, tema nägemise ja reageerimiskiiruse juures (ta ju meil ehtne vanaisa) otsustasin ikkagi ise selle kammajjaaa koju toimetada! No hullemat autosõitu annab ette kujutada! Ma arvan et ka KÕIGE hullem autokooliõpilane ei sureta autot nii mitu korda välja kui mina täna...ja muidugi, need punased tuled kust ma olin sunnitud läbi sõitma...ekstreem!!! Katkine auto on katkine auto! Sellega EI TOHI SÕITA!!! Igatahes...nüüd olen ma jalamees mõneks ajaks, sest oma närvid on kah midagi väärt! Muidugi, sellise "autoseikluste teadmistepagasi" juures nagu minul, ajab see mind lihtsalt naerma juba!


Igatahes...kui Te teate mõnd soodsat automüügikuulutust või olete kursis autolliisinguvõimalustega... siis olen avatud pakkumistele!!! Sest liiklusvahendit on ju ometigi tarvis!


Kommentaare ei ole: