Kust tuleb jõud?

Alati möödub sügis otsekui välgukiirusel, saad jõulude paiku kord korralikult pere seltsis verivorsti vitsutada ning siis asud kenasti oma vana ja armsa kirjutuslaua taha õppima, mis peale eelmist sessi on kena tolmukihi endale kogunud - jaanuaris algab ju eksami sessioon! Ja kaugel sealt see kevad siis enam on...

Õppima peab! Õppida ongi hea...aga paraku on Muusikaakadeemias tavaks (loe: heaks traditsiooniks) saanud see, et eriti loengtes ei käida! Käiakse tööl ja harjutatakse meeletult ning tehakse kõiksugu võimalikke proove 12 h päevas - täiesti normaalne! Aga loengud...noh need kipuvad ununema. Esialgu puudud mõnest lonegust kuus, hiljem ei suuda enam meenutada, kas oli see eelmine aasta kui ma seal loengu käisin või millal see oli? Teoreetiliste loenguainete õppimise eesmärghil käiakse seal majas vaid sessi ajal!

Sessi peale ma veel ei mõtle!!!Hetkel olen nagu täiesti tühjaks pigistatud sidrun... Töö Estonias ja Korso (Muusika- ja Teatriakadeemia Sümfooniaorkester) nädal on teinud oma töö ning võtnud kõik ja veel enam, mis võtta annab. Ma ei tea enam midagi...mu pea on täis operette, ballette oopereid ja sümfooniaid ja Rahmaninovi klaverikontserti... Sellel nädalal olen ma läbinud päris kobeda osa leivanumbreid enamike orkestrite repertuaarist... Et ma need omandanud oleksin...no see on vahest palju öeldud...kuid siiski... - Pähklipureja, Don Giovanni, Romeo ja Julia, Lõbus lesk, Tuhkatriinu, Beethoveni 3.sümfoonia Rahmaninovi klaverikontsert... minu selle nädala kava...:) Ausõna - ma ei ole enam normaalne!!! Ega ma ei üritagi siin muusiku raske elu üle kurta...(kui, siis ainult natuke) kuid võibolla panen nii ennast kui Teid, armsad lugejad, mõtlema...

Mulle endale kerkis mõtetesse küsimus - kust tuleb jõud, et kõigele sellele vastu pidada? Loomulikult oli mul vahepeal juba kerge tervisehäire...kuid siiski, laias laastus virisen, mis ma virisen, aga ma teen ju kõik ülesanded ära...isegi erialatunnis käin...isegi trio proove teen...kõigega saan hakkama...olgem ausad ma iesgi BLOGIN...:D

See küsimus tekkis mul Korso proovi ajal...ja ma sain aru, et see jõud tulebki muusikast endast, mida nii vähestel väljavalitutel on võimalus mängida, nautida seda asja seestpoolt...iseasi oleks kuulajana iga õhtu saalis istuda...kuid ise mängida, olla, tunda -....ANDA endast kõik, siin ja praegu, et pärast saaksid endale öelda, et jah, minu panus oli maksimaalne...ja kui orkestris kõik nii mõtleksid...siis olekski see juba maailma parim orkester...sest tühja neist tehnilisest teostuse finessidest, kui hing on sees, siis iga loll saab aru, et nüüd toimus midagi erilist! (kusjuures...reeglina ettekujutus ei saa olle keerulisem omaenda tehnilisest võimekusest).

Just selline tunne jäi mul täna peale kontserti! Ma andsin endast emotsionaalselt KÕIK, mis minus tol hetkel oli...kuid eks sääraste kontsertidega ole alati seotud paratamatus - iga orkester on täpselt nii hea, kui on tema kõige viletsam mängija! Siinkohal ajalugu vaikib!

Juba peale esimest poolt (Brahms, Rahmaninov) tundsin suurt väsimust...rammestust lausa...kuid see oli positiivne väsimus... Siis veel Beethoven ...

Sellised kontserdid või etendused on nagu puhastustuli...sa oled lõpuks nii väsinud ja rahulik, sa oled midagi endast välja elanud...ja sa võid jälle uue lehekülje keerata ning uusi sääraseid katsumusi oodata! Sest sama palju kui sa energiat annad, saad sa pärast kahekordselt tagasi...

oled küll väsinud, aga õnnelik...

Ma ei vahetaks oma kiiret, segast ning üliemotsionaalset muusiku elu mitte kellegi teise elu vastu... Nii palju kirge ja nii palju tundeid...

Tunded on olulised...nad juhivad maailma, sest neid ei saa ju kontrollida, vangistada, alistada...nad on vabad! See on selline lendamise tunne...seal laval sa oled ka - hõljud pilvedes, kuid samas mingis mõttes jälle üdini kahe jalaga maas... ja pärast on nii hea tunne...

...uskumatu tunne...

Minu jõud tulebki muusikast...armastusest muusika vastu! Nii tore!