Kummitav keskkool

Kummaline, kuidas vahel mingisugused olukorrad korduvad, tekitavad tunde...et...ma olen siin varem olnud...

Keskkooli ajal polnud ma just kõige andekam, targem, ilusam...misiganes...- igastahes mina see ei olnud! (vabandust, igal inimesel on ju sellised mingid imelikud arvamised vahel) Ega ole ka nüüd, kuid ma ei tee sellest ka enam probleemi! Eks suuremas osas puudutas see pillimängu ning haavu, mis näiteks peale kammeransambliekamit minusse kummitama jäid!

TÄNA elasin ma selle taas läbi. Nimelt pidin osalema praeguse lõpuklassi kammeransambli lõpueksamil, Muusikakeskkoolis. Minule küll hinnet ei pandud, kuid vastutus komisjoni ees mängida...no...ma tundsin ennast ikka väga imelikult...just selle pärast, et see tunne oli niiiiii identne selle kolme aasta taguse ajaga! Kuid ma pole enam see, kes ma olin siis... Kummaline tundus just see, et paljud "märgistavad" sind keska ajal kuidagi ära ja sa jääd selleks väga pikaks ajaks, kui sa muidugi vastupidist ei tõesta! Olgu see siis idioodist geeniuseks või geeniusest idioodiks...ja üldse...mis vahet seal on! Inimene on inimene ning igaühe areng on ju erinev! Täna tundsin neid samu pilke, samu kõrvu, mis mind kuulasid vb isegi mitmel eriala või kammeransamblieksamil. Tundsin, et minust arvatakse samamoodi kui siis...

See fakt iseenesest tekitas judinaid! Aga samas...mida see arvamus muudaks...ja kas nad üldse midagi arvasdid...ja miks nad peaks minust midagi arvama...eksam oli ju teistel:)

Samas...see närv aitas mul mõnes mõttes paremini keskenduda ja muusikasse sisse elada. Kindlasti mitte ei õnnestunud kõik 100%, kuid see mida me selle kuu ajaga tegime...meie ansambel oli koos ning tühja neist mööda panemistest! Ja mõnes mõttes lõppes üks minu foobia...

Ja lõpuks me saime viied:)

sellised imelikud mõtted...