Mis teeb Maaritist Maariti...

Päris tihti tuleb inimestel üle huulte säärane lause nagu "...inimesi on ikka igasuguseid..." või "Issanda loomaaed on ikka suur ja lai!" Need on märk sellest, et kõneall olevate inimestega poleks justkui kõik päris korras. Kindlasti on Teil (ja mul ka) mõni selline sõber/sõbranna, kelle puhul Te ei väsi kunagi imestamast "KUIDAS Sa seda suudad? Kuidas sellised asjad just Sinuga juhtuvad...?"

Pean kahetsuse või kurbusega...noh...pean endale tunnistama fakti, et ka mina kuulun nende inimeste "klassi", nende veidikene veidra moega olendite hulka:) Usute? Vajate tõestust?

Näide number 1: Eelmisel nädalal käisin ERSOs (Eesti Riiklik Sümfooniaorkester) kehaks (see on selline muusikute special-väljend asendaja kohta - KT kui soovite).

Nädal oli iseenesest raske - iga päev 4 tundi proovi ning alates neljapäevast andsime kontserte nii Jõhvi, Pärnu, Tartu kontserdimajades kui ka Estonia kontsertsaalis, kus ettekandele tuli üks suurepärane teos - Max Bruchi oratoorium "Mooses". Koos ERSOga olid laval veel tütarlastekoor Ellerhein, Rahvusmeeskoor RAM (alias "Metsapullid") ning 3 solisti.

Niisiis - asja kallale! Nimelt...Tartu kontserdimajas otsustasin vaheajal puhata! See pillimäng on üks raske füüsiline töö, jäsemed ja kondid ja kõik kipub kangeks minema...ikkagi tegemist ju täispingega! Minu murelapseks on just selg...niisiis otsustasin selga puhata...heitsin seina äärde pikali paariks minutiks! Väga hästi mõjub kusjuures, kõik selgroolülid vajuvad õigesse kohta jälle tagasi! Kätte jõudis aeg hakata oma samme taas lava poole seadma ning otsustasin püsti hüpata!!!NB! Just HÜPATA!!! Ja seal ta oli...otse minu peakohal...rauast elektrikapp! Loomulikult hüppasin ma otse peaga sellesse kappi! Ma kukkusin põrandale tagasi ja ei saanud aru vähemalt kahe sekundi kestel, kes ma olen, kus ma olen...ja mis värk on...no muidugi see haav veritses veits. Inimesed minu ümber pidid shoki saama...ning ehmatasid vähemalt sama palju kui mina ise :D oeh...igastahes...teine poole kontserdist möödus mul palvetades, et ma ära ei minestaks (mis poleks muidugi kaa esimene kord)...ja muidugi see peavalu oli lihtsalt meeletu! Nüüd on mul räige sinikas peas...hea et juuste alt seda näha pole...vaat selline lugu...

See panebki endalt küsima...miks mina??? See poleks mitte kellegi teisega juhtunud...ohh mind rabistajat!!:D (muidugi asjal oli vähemalt üks positiivne külg...üke kena noormees juhtus seda pealt nägema ning tuli kohe küsima "Are you ok?"...ta nimelt pole eestlane... Ilma selle pauguta poleks me ehk tutvunud...hehe

Näide number 2: Esmaspäeva hommik, kell on 8 .35 (loe: tipptund)...Maarit ja emme kiirustavad üksteist takka, et ikka õigekls ajaks kooli jõuda...!!!

Niisiis sõidava kodu hoovist välja ning u 500m pärast... KOL-KOL-KOL-KOL-KOL....

otseloomulikult....SUMMUTAJA!!! Juba kolmandat korda kukub see mu autol lihtsalt alt ära ja veel nõnda, et üks ots jääb kummilulludega auto põhja alla kinni...

Mida teeb Maarit? Käsib emal ruttu isale helistada...seda esiteks! Ning siis...(iseseisev naisterahvas) võtab käest oma uhked nahkkindad ning asub paljaste kätega auto kallale nikerdama... möödub 30 sekundit (ega ma seda esimest korda tee ju) ning tõstab uhkelt kätte saadud summutajaolluse pagasnukusse ja kimab kooli poole!!!

Alati mina ja mu õnnetumatest õnnetum Mercedes...Mercedeste Vanaema ma lausa ütleks...

Vähemalt teeb ta nüüd sellist mürglit, et kõik annavad mulle liikluses teed, arvates ekslikult, et mingi hull püssiga rullnokk tuleb...

Näide number 3: Sõidan ma Estonia parklast välja ning vahetult enne on üks veelomp, mida ma tõesti ei märka...kiirus oli mul sees, sest mul oli juba klooli kii8re...noh...tõepoolest parkla pole koht kus kiirendada...ega ma seda tavaliselt teegi...kuid sel hetkel...noh...ja see lomp...ja sealt kõrvalt vasakult tulid üks ema ja laps...no...nad said kahjuks väga märjaks ...ja see naine tuli minu peale karjuma...loomulikult oli mul piinlik...aga mu keel oli sellest ehmatusest endalgi kurku kinni jäänud ja mõistuses vasardas muudkui et "PÕGENE!"...nii ma siis põgenesin kuriteopaigalt nagu väike laps, kes oli vanaema naabri aias pahandust teinud....!

Mul on tõesti piinlik...see tädi oli veel jõuluvana kostüümis...:S

Näide 4: Kuna mul on nüüd veidikene kogu aeg peavalu, sellest obadusest, siis otsustasin pühapäeva hommikul valuvaigistit võtta...et etenduse ajal hullemaks ei läheks...ja muidugi...teadagi...hommikusöök pole mul kindlasti mitte kõige kobedam söögikord päevas! Ning kui võtta suhteliselt karmi valuvaigistit pooltühja kõhu peale, siis võib iiveldama hakata! Õnneks muidugi istusin ma pühapäevahommikusel Tuhkatriinu etenduse kenasti esimeses puldis, mis tähendab, et kenasti dirigendi põhimõtteliselt nina all! Tore! Et see valuvaigisti...see oli hea! Ta aitas valu vastu-....aga... no ütleme nii et esimene vaatus (mis kestab u 1,5 tundi möödus mul pooleldi endale korrutades, et "ma ei hakka oksele! Mul ÜLDSE ei iivelda praegu!Maarit, palun ole tugev...sa ei taha ju ometi Estonia Teatri orkestriaugus oksendama hakata...! Mul ei ole paha olla!!! ei ole!!! VÕITLE ENDAGA MAARIT!!!" ...

ühesõnaga...see õnnestus....mul tõepoolest ei hakanud paha! Võibolla oli mul liiga selgelt elava fantaasia tõttu silma ees piinlik pilt Maaritist, kes lihtsalt dirigendile sülle oksendab, rääkimata oma puldinaabrist ning klaverimängijast, kes kaa otse minu kõrval oli..... Tavaliselt näevad inimesed enne kontserte või lihtsalt enne vastutusrikkaid etteasteid sellist jama unes...aga mina...

Miks mina???

Rääkisin nendest asjadest oma parima sõbrannaga...ja ta ainult naeris...nagu ma oleksin talle mingit naljalugu rääkinud...lõpuks ta küsis... "Maarit, kuidas alati sellised asjad just sinuga juhtuvad?" "No see olengi ju mina - IT`S ME..."

...Maarit - rõõmus ja roosa...kuid endiselt siiki veidrik!!!