Esimene ametlik koolipäev - tunded enne ja pärast

Eile olin terve päeva üliheas tujus (nagu iga teinegi päev siin väikeses paradiisis) ning lausa põlesin elevusest nagu väike laps enne esimest koolipäeva. Ilmselt mitte ainult rahvusvahelise muusikapäeva puhul, vaid tõepoolest eesootava esimese ametliku koolipäeva puhul Málagas. Tegin endale maitsva lõunasöögi - Spaghetti  (mitte küll Bolognese, kuid) Napolitana! Väiksele säästukast ostetud purgisisule lisasin ananasse ning tulemus oli fantastiline. Ja muidugi ärgem unustagem oliivõliga kastetud salatilehti ja tomateid, mis siin iga lõunasöögi juurde, nagu kord ja kohus, käib! 

Hea meel oli enda üle, pole ammu olnud aega korralikult süüa teha. Kodus ikka leppisin tihtipeale vaid akadeemia kohviku lalaldase sortimendiga võileibadest. (Mitte, et see nüüd oleks suurem kokkamine olnud, kuid siiski!)

Õhtul olin üsna murelik, sest trio tund pidi olema hommikul kell 9.00. Suurest sissemagamise hirmust panin mõlemad moblad kokku neljal erineval ajal helisema. Loomulikult ärkasin juba kell kolm öösel, vaadates kella, et ega ma ometi sisse pole maganud :D ja siis veel kell 5.10 ja 7.03... Õnneks sain u 7.35 voodist üles ning isegi ilma kellatirinata! 

Minu uus rõõmus hiinlasest korterikaaslane oli juba ametis hommikusöögi valmistamisega. 

Ka tema on tudeng ning kiirustas kooli. Olles rahulikult nautinud kodust kaasa võetud neljavilja putru ja kohvi, oli aeg kooli poole teele asuda. 

Ma pole siin veel nii vara üles ärganud ning seega on nägemata jäänud varahommikune linn. Kui ärkasin, oli veel pime ja tähedki paistsid, kuid pool 9 oli õues juba valge! Ei ole siin ainult siesta, üllatavalt varajased on hispaanlased, seepärast vajavadki nad kesklõunal väikest unepausi. 

Onud ja tädid ülikondades kiirustasid tööle, kes lastega, kes niisama, autod tuututavad liiklusummikutes, säästukasse viiakse saiakesi ja töömehed on juba rõõmsalt vilistades oma ehitusobjektide juurde asunud, (kuid samas ei  kõhkle hetkekski suure punase kastiga neiusid kõnetamast...).

Kui kooli jõudsin, mõistsin, et pool tundi selleks teekonnaks on piisav ka siis, kui oleksin kooli ukse ees avastanud, et pill koju jäi... Tõepoolest, jõuan 10 minutiga kooli! See oli superuudis! 

Koolis juba askeldasid usinad tuupurid-harjutajad ning akendest oli kosta rohkelt muusikat! 

Sisenesin klassi nr 11 ja seal ootasid mind mu uued ansamblipartnerid Alma(viiul) ja Blanca(klaver)! Jõudsime põgusalt tutvuda ning siis saabus ka õpetaja - Cesar Jimenez, kes on ka minu erialaõpetaja. 

Poolteist tundi möödus linnulennul, lugedes lehest Beethoveni triot nr.7, op.93. Päris asjalik!

Ah jaa, see asi ka, et noodipultidega on neil vahva asi - neid ei ole klassides(vähemalt mitte igas klassis). AGA - kokkupandavaid noodipulte saab "võtmeonult" allkirja vastu laenutada :D:D:D Mida akadeemia "Kuri Urve"(kõige kurjem admin emtas) selle peale ütleks?

Sellega oli koolipäeva ametlik osa lõppenud ja kell oli ei rohkem ega vähem kui 10.30 :D

Niisiis läksin harjutama! 

Harjutusklassidega on lugu veidi kehvasti...häda on selles, et neid on kokku 8! Iga EMTA õpilane võtaks ilmselt oma paberid koolist välja, sest ainult 8 klassi tähendaks ju absoluutselt IGAVESTI kestvat järjekorda! Aga ei, nende klassidega on nii, et uks on igal ajal avatud, mine harjuta kui tahad või ära harjuta. Kõik ülejäänud klassid vabanevad peale 19.00, kui õpetajad oma töö lõpetavad. 

No mul täna vedas, sain endale ühe neist 8st...Oeh, ütleme nii, et sellega, kuidas ma täna harjutasin, võib lausa rekordite raamatusse pääseda! 

Asi on selles, et need klassid on täpselt nii suured nagu TIKUTOPS! Ja sellesse tikutopsikesse, mille mina "võitsin", oli veel mingi ime läbi topitud tiibklaver...heh...kui ma selle "klassi" ukse avasin, hakkasin kõva häälega naerma - mõtlesin, et see pole võimalik! Klass klaverit täis! Isegi EMTA B414 klass(tsellistise horror-klass), mis on orelit täis, on selle kõrval täielik luksus!

No igal juhul, kuidagi surusin ukse kinni ning tõstsin pillikasti klaveri peale. Ekstreem! 

Täpselt nii palju ruumi jäi klaveri ja ukse vahele, et toetada tsello jalg klaveripedaalide vahele ning toetada tigu(loe: tsello "pea") vastu ust! Vähemalt oli hea, et sai klaveri noodihoidjat noodipuldina kasutada! 

Kangutasin seal paar tundi, kuni see ruum muutus talumatuks. Unistasin A-303st...

Mis siis muud, kui kodust väike võileib ja randa magama - siesta! Ilmad on veel väga head, paremad kui eesti suvi("...lindudest jäänud vaid tuvi...")! 

Ei saa maha magada ühtegi võimalust, et vahemere päikesekiirtel põhjamaiselt valget kere veidi paitada lasta! Lausa kaks tundi vedelesin ja kuulasin iPodist Berliini Filharmoonikute tsellorühma plaati...sel hetkel tundus küll elu täiuslik! 

Ja peale väikest siestat jälle kooli harjutama, seekord siis suurde klassi! :)

Hasta mańana!