Märkamatult on möödunud juba üle kuu aja siia saabumisest... Tasahilju on Hispaania nii oma inimeste, toitude, muusika, kui elustiiliga mulle hinge pugenud.
See on lihtsalt uskumatu põhjamaa tütrikule, et 21. oktoobril võib 24 kraadi olla... Ma olen endiselt hämmingus. Põhimõtteliselt on siin veel rannailm.
Ma arvan, et ma pole kunagi nii muretu olnud nii pikka aega järjest nagu siin see esimene kuu. Mu ainukesteks muredeks iga päev on:
1) harjutamine - mis polegi mure, vaid rõõm, sest siin saan seda teha nii palju, kui tahan ja millal tahan.. ning suhtun sellesse niikuinii rohkem kui omaette mediteerimisse (kodust põgenenud muusik, kes tuli Hispaaniasse "mediteerima").
2) mida süüa teha? - ja see on mure, sest olles juba 5-erineval moel makarone hakklihaga teinud, ja siis veel 7 erineval moel makarone kanaga teinud...ning vahepeal ka riisi ... noh...mis seal siis veel üle jääb? Kartulit ole ka elu jooksul liiga palju söödud.
Tulingi siia selle mõttega, et võtta see aasta puhtalt iseendale. Et mõelda enda asjade üle, mis ma elust arvan...mida MINA vajan, mida mina ISE soovin...mitte mida inimesed minult soovivad või miuLE soovivad! ...ja üldsegi, tulin, et mõelda ainult siis kui tahan. Olla vaba...kohustustest, käskudest, keeldudest..ja see meeldib mulle!
Elu jooksul olen alati tahtnud kogu aeg suhelda...mulle tundub, et vahelduseks on hea mitte eriti suhelda! Tihti möödub päev sõnakestki lausumata lihtsalt mõtteid mõlgutades ja pilli mängides. Vahel küsin poemüüjalt püüdlikult midagi ning ehmun, kui sealt mulle täiesti tundmatu jutuvada valla pääseb...
Mu väike Kodutuba on täpselt nii suur, et mitte oma mõtetega tülli minna ning veeta siin kas või päev otsa - harjutada, lugeda, süüa, muusikat kuulata...
Mul on Málagas paar sõpra, ja vähemalt 100 inimest, kellega mind on tutvustatud, kuid need nimed ei jää ju meelde...Minu jaoks ikka Euheniod ja Pedrod.
Vahel ei näe ma siinseid sõpru mitu päeva ja siis tekib suhtlemisvajadus kergelt. Kuid muidu, ma isegi natuke naudin, et siin keegi inglise keelt ei räägi, hea rahulik. Ja ise hakkan vaikselt hispaania keelt mõistma...vahel küll üle ühe või kahe sõna, kuid siiski...kuulamispraktika on oluline!
Kiiruse kammitsatest olen kuu ajaga juba vabanenud. Eesti elutempo on kiire. Paratamatult mängid siin-seal, käid tööl, koolis, harjutad siis kui aega saad ja ülejäänud vaba aja veedad proovides.
Eestis kogu aeg tahetakse sult midagi, telefon on pidevalt punane ja postkast arveid täis.
See kõik on pannud mu arengule mõnes mõttes päitsed pähe...või bloki peale.
Mu õpetaja P. rääkis mulle ükskord nalja: "Kas sa tead, mille järgi cellisti rahvamassis ära tunda?" "Ei tea..." "Noh nad on alati murelike nägudega...aga mille pärast nad mures on? No eks ikka kõrgete nootide pärast..." :D Ta ütles, et mina ja minu mäng on ka nagu üks suur mure...et mis sul viga on? :D Lõpeta muretsemine! Lase oma mäng vabaks...
Kuid Eestis ongi see "mure" sul kogu aeg kukil... ma arvan, et kui ma siit tagasi Eestisse lähen, mul vähemasti mõniaeg seda muret ei ole.
Sellised mõtted on täna mul peas...
p.s. kui keegi küsib, kust ma pärit olen, siis vastan ikka et "from the North Pole..." (ei viitsi enam seletada kus eesti asub)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar