See oli alles kolmapäeval, kui istusime sõpradega Foorumi Patricus ja tegime niisama nalja. Erilist tunnet nagu polnudki, et peaks ära minema... Järgmisel hommikul läksin lennujaama ning ahhetasime emaga tükk aega - kuidas see kohver ikka 26kg saab olla? Ja käekott veel teised 10kg.
Isegi M. tuli mind saatma ning imestas, kuidas minult raha ei võetud ülekilode eest.
Lend Londonisse sujus valutult.
Esiteks avasin minu kallade sõbranjede kaasa pandud paki - sisuks oli põgus pildivalik alates kolmandast klassist kuni eelmise nädalani välja. Piltide tagakülgedel loomulikult seletavad-kritiseerivad kommentaarid, mis M. ja B. puhul võivad sõnastuse mõttes lihtsalt niiii geniaalselt välja kukkuda, et naerad kõigepealt pildi üle ja siis teksti enda üle veel pool tundi! Samuti avasin väikese märkmiku, kuhu kolmapäevane seltskond Patricust oli soovitusi ja luulelisi nõuandeid märkinud.
Lennukis sattus minu kõrvale istuma väga tore reisikaaslane, kellega sai 3h diskuteeritud kultuuri, poliitika, kultuuripoliitika, meditsiini, raamatute, kunsti ja muusikalistel teemadel. Londonisse jõudes tuli välja, et temagi oma kahe reisikaaslasega suundub Málagasse oma tütrele külla.
Londonis möödus 4h suhteliselt kiiresti. Kui uuesti check-in'i läksin, olin muidugi hirmul, et brittish royal ass'id ei lase mind ilma eurosid köhimata edasi...kuid õnneks päästis mu cello taaskord olukorra ülistiilselt - saades aru, et ma ikkagi tõepoolest olen maksnud kahe istekoha eest ja lähen kauaks ajaks, siis on mul kõike seda 26kg väga väga vaja - tasuta:D
Toredad inimesed!
Õnneks on Stanstedi lennujaamas Starbucks ja palju poode, kus aega parajaks teha.
Málagasse jõudes ei saanud ma eriti ühestki sildist aru ja passikontroll, märgates minu kahvatut põhjamaist näolapikest, isegi ei pööranud pilku passi poole:D kummaline muidugi...
Buss nr 19 sõitis lennujaamas linna! Esimese asjana märkasin ma pimedas palme ja seda, et kõik teed olid remondis nagu ehitataks sinna alla metrood vm...
Kuna buss üheski kohas ei peatunud, vaid nupuvajutuse peale, siis ühel sobival momendil vajutasin nupule, sest tundus, et ümbrus andis kesklinna mõõdu välja küll.
Olin loomulikult ei-kusagil ning loosimeetodil valinud suuna, hakkasin astuma.
Korteriomanik oli mulle kirjutanud, et kesklinnast võib takso võtta...niisiis asusin taksot otsima. Lõpuks see ka õnnestus! Taksojuhionu oli väga abivalmis ning teistes taksojuhtudes tema ümber tekitas elevust minu pillikast, millel on teatava autofirma märk...nad naersid ja seletas mulle arusaamatus hispaania keeles.
Calle Conde de Urena 39 - auto peatus ukse ees ja ma olingi uues kodus!
Neljandale korrusele andis oma asjadega ronida, õnneks ma ju vajutasin lifti kutsumiseks vale nuppu ja arvasin et see ei tööta:D
Korteriomanik senjora Isabel on uskumatult hästi inglise keelt rääkiv haritud naisterahvas, kes töötas isegi 1990-1991 Moskvas. Poole ööni rääkisime Eesti teemadel ja ta mäletab hästi sündmusi tol ajal. Tema sõbrad olevat olnud ajakirjanikud, kes sõitsid Moskvast Eestisse neid sündmusi kajastama.
Täna hommikul ostsin endale hispaania moblanumbri, linnakaardi ja süüa!
Käisin mitumitu tundi linnas, mis säras päikese käes eredalt. Ka kooli vaatasin üle - isegi kooli ees kasvavad palmid - eks see ütleb kõik.
Oeh...mis siis veel...alustuseks vist aitab!
Aaa...seda ka, et soojakraadid unelmate piiril...
Adios! pildid Málaga kesklinnast
1 kommentaar:
Postita kommentaar