Talvised mõtted...

Nii...olen minagi asunud netimaa avaratele niitudele ringi luusima - oligi juba aeg.
Mõtted on ikka iga inimese oma vara, kuid vahel on vaja kusagile maanduda ja märk maha jätta! Ei pea seda alati vanamoodsal paberkandjal tegema(nagu siiani)...Jäägem moodsateks;) Katsetame uusi asju, elame, seikleme hotellides...heh..
Täna hommikul aknast välja piiludes täitis lausa nostalgiline tunne mu hinge...sel talvel on lund üleootuste palju ning vasttõusnud päike sillerdas kummalistes toonides lumelt vastu. Tahtsin kangesti kelgutama minna:) Justnagu lapsepõlves koolivaheaegadel. Toona tundus see muidugi kõvasti lõbusam...Heakene küll, kelgutama ma siiski ei jõudnud...
Kella ühe paiku päeval helises telefon...võtsin vastu ning keegi ei rääkinud midagi...aga samas kuulsin kaugelt tuttavat häält...jah, see oli mu õemees ja helistajaks mu väike 5-aastane õepoeg, Martin. Nii vahva on kuulata sellise nutika selli heietusi telefonis...tahab temagi ju täiskasvanute kombel oma tähtsaid jutte telefonitsi arutada.
Lapsed on märk sellest, et aeg tõepoolest kiiresti liigub. Mõnes mõttes pean ennastki ju veel lapseks..ega kavatse veel niipea suureks saada. Igal juhul...see oleks nagu äsja olnud kui tormasin koolisööklasse sisse ning teatasin õhinal "...ma sain tädiks..." Aasta siis oli 1998 ja sündis mu õe esimene laps...Helena...ta saab jaanuaris 8...ohh jahh...uskumatu...
Talv on nii ilus...võikski jääda vaatama lumevaibaga kaetud loodust...ja pildistada täis 1000 filmi...ometi...nii paljud asjad vajavad tegemist...see kõik...see kõik ... elu on ilus...aga see tunne, kirg ja tahe seda kellegagi jagada on vahel minust suurem...aga las ta praegu olla...
Üksi kipub nukrus küll veidike peale...aga siiski on vabadus hea asi...eks need pisaratest nõretanud patju ole kaa olnud...

jutt kisub segaseks niiet...aitab jamast...

M, kellel on head mõtted peas...