Reval Cafè

Istusin täna hommikul tükk aega Reval Cafè`s, endine Balti Sepik, Pärnu maantee ja Sakala tänava nurgal. See on hea koht, kui oled liialt vara kooli jõudnud, võtad klassi, et harjutada...võtad isegi pilli kastist välja...kuid siis mõistad, et ilma kohvita sa käima ei lähe. Nii siis kandsidki jalad mind kiirelt sinna.
Remont on seal küll tehtud ja koht on keskmiselt mugav ja hubane, kuid need müüjad on ikka samad...kui neil on paha tuju, mis neil enamasti ka on, siis näitavad nad seda kindlalt ja valjuhäälselt! Väga häirivalt mõjub, kuid samas, kui sul endal on hea tuju siis tundub see metsikult naljakas...pole just ilus lõbustada end teiste paha tujuga...aga kui ma teen seda endamisi, hästi vaikselt, siis pole ju hullu...või?

Mõnus kange kohv...kõlaritest tuli Frank Sinatra...ja pealegi sain ma parima koha akna all, diivaniga;) mis võiks veel parem olla...hea kohv , õige muusika ja vaade ... mis sellest et linnamelule...sedagi on vahel nii põnev jälgida...
Üsna pea istusid minu kõrvallauda 2 minust paar aastat nooremat tüdrukut. Neil mõlemal olid uhked läpakad laual ning teetassikesed seal kõrval...noored uusrikkad, vähemalt selline suhtumine paistis silmadest... Raudselt õpivad nad EBSis ärijuhtimist või suhtekorraldust...või siis käivad üldse keskkoolis (mitte halva pärast aga...ärge solvuge, kes ärijuhtimist õpivad...ega see halb pole...äriinimesi on ju kaa vaja...). Lihtsalt mulle ei meeldi inimesed, kelle silmist sa näed põhjendamatut ülbust ning arvamust et ta on teistest parem, sest tal on läpakas...pealegi see ongi kõik mis tema silmist paistab...ehk siis tühjus...vaevalt, et ta teab midagi kunstist, või oskab hinnata head muusikat või kas ta üldse on kunagi ooperis käinud? Kas ta loeb üldse raamatuid...no peale Põhiseaduse ja Majandus õpiku...kas ta üldse näeb elus neid väikseid detaile, mis vahel nõnda palju rõõmu teevad...?
Mul tekkis tunne, et võtan meelega oma PABERIST päeviku välja ja hakkan kirjutama...
Alguses käisid nad mulle tõsiselt pinda, kuid siis mul hakkas neist hoopis kahju...nad ei vahetanud omavahel peaaegu mitte sõnagi...mõelda vaid ...kui mina läheks oma 3 parima sõbrannaga kohvikusse ja me kõik võtaks läpakad välja ega räägiks eriti...kuhu jäävad need igapäeva-uudiste jutustamised...emotsionaalsed diskussioonid ja naerupahvakud...ohh, küll mull on hea meel, et ma veel päris arvutifriigiks pole saanud. Reaalsus tuleb ikka säilitada. Aga eks see olegi see MSNi-põlvkonna fenomen...kurb...
(iseasi on muidugi nendega, kellel reaalselt on vaja läpakat töötamiseks)

Ega ma isegi täiuslik pole....aga sellegipoolest tulid mulle pähe just sellised mõtted...
Aga ma olen õnnelik selle üle, et mulle üldse mingid mõtted pähe tulid, sest need tüdrukud arvatavasti isegi ei näinud mind...

Ma olen olemas...



Lihtsalt selline mõte tuli...