Romantiline rongisõit lapsepõlve mängumaadele...

Sõitsin täna üle pika pika aja jälle maale. Rongiga!!! (Põhjus selleks oli muidugi lihtne - mu auto on juba pikemat aega "surnud".) Nii hea tunne oli istuda Nõmmel rongi peale...loksuda tsuhh-tsuhh tund ning 5 minutit....ning....oppaaaa, viimane peatus - Riisipere!!!
Imelik kuidas ajaga mingid asjad kohe üldse ei muutu. Jalutades rongijaamast koju, tundusid kõik koerad ikka sama häälega haukuvat nagu 10 aastat tagasi ning iga kivi ja rohulible olid samas kohas. Vaade koduhoovist viljapõllule ning naabertaludele, kirikule...õunapuud...kõik on muutumatud. Aiad, mis kunagi mu vanaema sõbrannede poolt üles olid vuntsitud ning ohtralt lilli täis, olid siiski täna siiski mõnevõrra kurvema moega...
Eile algas sügis ning just selles varasügiseses õhus ning valguses tekkis tõeline lapsepõlve nostalgia...kõik need vanaemaga veedetud suved, herned, tomatid ja keedised-hoidised, mängud tädipojaga...need unustamatud lendlevad fantaasiatunnid vahtra otsas(seal kõige kõrgemal, kuhu vähesed ronida julgevad). Õunalõhn... Lehmakari kauguses... Kirsipuud...
See kõik oli nii ehe...kunagi...

Kuid nüüd... Muutunud on ka muidugi palju - mina.