Vanaaaasta...

Nüüd, mil tiksumas on vana aasta viimase päeva esimesed tunnid, oleks vahest aeg teha väike kokkuvõte möödunust:

Milline ta siis oli, see 2006? Selline nagu olema pidigi ilmselt. Palju ilusaid mälestusi on... Oleks ehk ebaõiglane üht teisele eelistada.

Minu aasta oli täitsa tore. Sai reisida, sai palju vahvaid uusi tuttavaid...

Mõnes mõttes olen ma ikka üdini koolilaps, kelle jaoks aasta käib septembrist juunini...ja suurt tähtsust sellel 31.detsembril justnagu polekski:)

Uue aasta lubadusi ei tahaks igaks juhuks anda...ei julge! Kes teab mis tuleb? Pigem lihtsalt panen kirja soovid...uue aasta soovid.

Kindlasti loodan palju reisida ning kuhugi väljamaale ka kauemaks ajaks paigale jääda. Kindlasti tahan rohkem harjutada, sest just nüüd on kuidagi kohale jõudnud, et "jah, võin südamerahuga väita, et valisin õige eriala!" Uuel aastal tahan võtta ka veits rohkem vaba aega...ja lihtsalt lasta minna...teha kõike mis pähe tuleb ja lugeda palju raamatuid. Kooliga on nii nagu on, kui sess ilma võlgadeta lõpeb jaanuaris, siis olen omadega põhimõtteliselt mäel...

mis siin ikka heietada...

nojah...

head vana aasta lõppu!

Maarit

Jõulud

Täna ongi Jõululaupäev! Kummaline päev... hommikul aknast välja vaadates, oleks tahtnud soovida toredat kevadet hoopis, sest päike siras taevas ning mitte ainsatki valget laiku polnud katmas maapinda. Just nagu kevadel... Meil polnud isegi kuuske...sellegi tõi isa alles nüüd, õhtul maalt.

Ikkagi pole mitte mingit jõulutunnet ja kuidagi kurb on, sest olgu kuuseehtimine või verivorstid või piparkoogid - miski ei valmista rõõmu kuidagi...isegi mitte kingitused. Terve päeva lohisesin ühest toast teise, enamuse ajast vaatasin kusjuures telekat. See oli minu jaoks täielik puhkus, sest ma pole mitu kuud telekat vaadanud... ohh jahh... Esimene vaba päev üle hulga aja ja mina veedan selle lihtsalt aega surnuks lüües - kummaline...

Aga...kõikidele häid ja rahulikke jõule! Katsuge puhata ning mitte söögiga liialdada;)

Jõulu(Maarit)Vana

seekord ilma jõulutundeta...

Nii mõnestki asjast...

Hommik oli nii kaunis! Juba eile hilisõhtul aknast välja piiludes avastasin, et väljas sajab lund... See oli imeline vaatepilt! Maa oli juba päris valge ja nii puutumatu kõigest...ei ühtegi jalajälge, rääkimata autoviirgudest. Hommikul võtsin endale kohe julgelt 15 minutit, et autot lumest puhastada! See oli ääretult vahva tegevus, peaaegu nagu lumememme tegemine :D vähemalt see lapselik rõõm oli sama!
Autot käima pannes tekkis kohe küsimus, et "Kullake, mis sul viga on täna...kas külmast ja vanadusest on pedaalid veidi kinni kiilunud?" ...sest mu auto on kord juba selline penskar, autode vanaema!!! Aga polnud hullu midagi hakkasin siiski sõitma! Ohh imet...jõudsin isegi Kristiine ristmikuni ning siis see juhtus - mitte üks käik sisse ei lähe! (miks ma ei imestanud...) Noh...mis seal ikka - TALV! Panin siis idioodituled (ohutuled) vilkuma ning täristasin (ilma summutita - sest see kukkus juba kolmandat korda alles 2 nädalat tagasi alt ära, ja ilma käiku vahetamata) kooli õue peale! See oli üks suur ime et ma kellelegi tagant sisse ei sõitnud ega jäänud ise kellelegi ette! Kooli õuel siis seiskasin mootori ning panin külmalt tagururpidikäigu sisse, sest parkimiskohti polnud ja ma olin ju risti teepeal ees! Noh...ja siis see paganas ei tahtnud enam käima kaa minna... aku vist kah juba läbi...ja see kuramuse sidur...
Tuli tõdeda, et selle auto peab hingusele saatma! Õnneks olid paar tuttavat poissi ukse peal suitsetamas...ning pooleldi naerukrampides, sest ma tulin käsi vehkides autost välja ning andsin autole suurest vihast ühe korraliku jalahoobi (tüüpiline naine). No igal juhul tulid ja aitasid nad mul auto ikkagi ühele parkimiskohale veeretada!

Täielik koshmaar!

no igal juhul...ma pidin õhtul sellega veel koju ka sõitma! Tähendab - minu poolest oleks ta võinud sinna akadeemia parklasse kevadeni vedelema jääda, kuid ema ja isa, kes mulle õhtul järele tulid (eriti isa) nõudsid, et me ikka kuidagi selle roostehunniku paela otsas koju toimetaks! (aga "paela" ei olnud) Isa lausa NÕUDIS, et ta mu käest need võtmed saaks...aga noh...tundes oma isa...kes pole kindlasti mitte kõige tugevama närvikavaga, oleks ennast seal roolis vaeseomaks vandunud! Ja siiki, tema nägemise ja reageerimiskiiruse juures (ta ju meil ehtne vanaisa) otsustasin ikkagi ise selle kammajjaaa koju toimetada! No hullemat autosõitu annab ette kujutada! Ma arvan et ka KÕIGE hullem autokooliõpilane ei sureta autot nii mitu korda välja kui mina täna...ja muidugi, need punased tuled kust ma olin sunnitud läbi sõitma...ekstreem!!! Katkine auto on katkine auto! Sellega EI TOHI SÕITA!!! Igatahes...nüüd olen ma jalamees mõneks ajaks, sest oma närvid on kah midagi väärt! Muidugi, sellise "autoseikluste teadmistepagasi" juures nagu minul, ajab see mind lihtsalt naerma juba!

Igatahes...kui Te teate mõnd soodsat automüügikuulutust või olete kursis autolliisinguvõimalustega... siis olen avatud pakkumistele!!! Sest liiklusvahendit on ju ometigi tarvis!

Päike

Täna hommikul äratas mind päike, mis nii toredasti aknast sisse trügis. Loomulikult oli kell juba ühe paiku päeval, sest just siis muutuvad minu toa niigi kollased seinad veelgi kollasemaks! See oli vahva...üldse oli vahva nii kaua magada, seda pole ammu juhtunud! Õnneks oli üle hulga aja vaba pühapäevahommik! Kui linna poole sõitsin oli taevas kuidagi väga salapärane ja kummalist värvi...selline pruunikas ja roosa...ja tume...väga kummaline!

Igastahes...varsti on jõulud...aga mina räägin päiksest...

Eks südames ootan kevadet vist ikka rohkem...!

Idee

Kas pole mitte mõned eestikeelsed väljendid lausa hurmavalt geniaalsed? Nii geniaalsed, et tahaks neid lausa kõikidesse keeltesse juurutada...KUID...tõlkega kaotab fraas siiski võlu...
Mul tuli meelde, kuidas me eelmisel kevadel hakkasime enda lõbustuseks välismaalastele eesti keelt õpetama! See oli väga naljakas... alates kõige süütumatest lausetest "Tere, ma olen Jonathan ja mul on saabas peas!" - mis pidi tähendama "Tere, minu nimi on Jonathan, väga meeldiv tutvuda!" - sakslase esituses kõlab see nii naljakalt, et kildu sai terveks õhtuks. Või siis...üks poiss tahtis teada kuidas on "Head ööd!", et teistele eestlastele minna ning viisakalt nende oma keeles kaunist und soovida. Kuna tal oli neiu käevangus, siis kõlas eestikeelne variant "Good Night`ist" loomulikult - "Mu naine on hull!" Näiteid on ju tuhandeid...
Samas...on väga lahe ka proovida eesti keelest mingeid fraase ümber tõlkida. Kes meist poleks kuulnud vana head lauset...kui keegi hüüab "appi, appi..." siis vastatakse ju "...kass läks kappi!"
No see lause sai kuldmedali kohe kindlasti!!! Kõik sakslased ja prantslased õppisid selle ära!
Aga kuidas sa neile seletad, mida see täpselt tähendab...otseloomulikult - "Hilfe, Hilfe! Die Katze ist in den Schrank gegangen!"
Kui niimoodi mõelda, siis loomulikult kaob tõlkega see asja idee ära, kuid samas tekib ka ju täiesti uus külg! Ja sellega võib palju nalja saada!
Lambist - from the lamp...

Sellised keele-sõnamängud...nendega saab kõvasti nalja...kuid...kujutage ette shokki, kui olete esimest päeva võõras riigis, võõras linnas, võõras konservatooriumis...saate tuttavaks ühe suvalise võõra prantslannaga, kes poole jutu pealt ütleb teile sulaselges
eesti keeles, kusjuures teadmata, et ta räägib eestlasega: "Ah, mul suva...ma lähen pissile!"
Selline lugu juhtus Sten Lassmanniga, kes sai tuttavaks ühe tüdrukuga, kellele olid 2 eestlast kildu teinud...

Carmen, Carmen, mida sa teed?

Täna oli Estonias Bizet` "Carmen". Hea muusika, ülimalt hoogne ja tundeline...aga eesti lauljad - hoia ja keela...rohkem ikka keela...!!!

Nad laulavad "...täpselt nii palju, kui oma kesise palga juures lubada saab..." (operetitekst)

ohh seda elu...

Aga nüüd magama!

Kummitav keskkool

Kummaline, kuidas vahel mingisugused olukorrad korduvad, tekitavad tunde...et...ma olen siin varem olnud...

Keskkooli ajal polnud ma just kõige andekam, targem, ilusam...misiganes...- igastahes mina see ei olnud! (vabandust, igal inimesel on ju sellised mingid imelikud arvamised vahel) Ega ole ka nüüd, kuid ma ei tee sellest ka enam probleemi! Eks suuremas osas puudutas see pillimängu ning haavu, mis näiteks peale kammeransambliekamit minusse kummitama jäid!

TÄNA elasin ma selle taas läbi. Nimelt pidin osalema praeguse lõpuklassi kammeransambli lõpueksamil, Muusikakeskkoolis. Minule küll hinnet ei pandud, kuid vastutus komisjoni ees mängida...no...ma tundsin ennast ikka väga imelikult...just selle pärast, et see tunne oli niiiiii identne selle kolme aasta taguse ajaga! Kuid ma pole enam see, kes ma olin siis... Kummaline tundus just see, et paljud "märgistavad" sind keska ajal kuidagi ära ja sa jääd selleks väga pikaks ajaks, kui sa muidugi vastupidist ei tõesta! Olgu see siis idioodist geeniuseks või geeniusest idioodiks...ja üldse...mis vahet seal on! Inimene on inimene ning igaühe areng on ju erinev! Täna tundsin neid samu pilke, samu kõrvu, mis mind kuulasid vb isegi mitmel eriala või kammeransamblieksamil. Tundsin, et minust arvatakse samamoodi kui siis...

See fakt iseenesest tekitas judinaid! Aga samas...mida see arvamus muudaks...ja kas nad üldse midagi arvasdid...ja miks nad peaks minust midagi arvama...eksam oli ju teistel:)

Samas...see närv aitas mul mõnes mõttes paremini keskenduda ja muusikasse sisse elada. Kindlasti mitte ei õnnestunud kõik 100%, kuid see mida me selle kuu ajaga tegime...meie ansambel oli koos ning tühja neist mööda panemistest! Ja mõnes mõttes lõppes üks minu foobia...

Ja lõpuks me saime viied:)

sellised imelikud mõtted...

Kust tuleb jõud?

Alati möödub sügis otsekui välgukiirusel, saad jõulude paiku kord korralikult pere seltsis verivorsti vitsutada ning siis asud kenasti oma vana ja armsa kirjutuslaua taha õppima, mis peale eelmist sessi on kena tolmukihi endale kogunud - jaanuaris algab ju eksami sessioon! Ja kaugel sealt see kevad siis enam on...

Õppima peab! Õppida ongi hea...aga paraku on Muusikaakadeemias tavaks (loe: heaks traditsiooniks) saanud see, et eriti loengtes ei käida! Käiakse tööl ja harjutatakse meeletult ning tehakse kõiksugu võimalikke proove 12 h päevas - täiesti normaalne! Aga loengud...noh need kipuvad ununema. Esialgu puudud mõnest lonegust kuus, hiljem ei suuda enam meenutada, kas oli see eelmine aasta kui ma seal loengu käisin või millal see oli? Teoreetiliste loenguainete õppimise eesmärghil käiakse seal majas vaid sessi ajal!

Sessi peale ma veel ei mõtle!!!Hetkel olen nagu täiesti tühjaks pigistatud sidrun... Töö Estonias ja Korso (Muusika- ja Teatriakadeemia Sümfooniaorkester) nädal on teinud oma töö ning võtnud kõik ja veel enam, mis võtta annab. Ma ei tea enam midagi...mu pea on täis operette, ballette oopereid ja sümfooniaid ja Rahmaninovi klaverikontserti... Sellel nädalal olen ma läbinud päris kobeda osa leivanumbreid enamike orkestrite repertuaarist... Et ma need omandanud oleksin...no see on vahest palju öeldud...kuid siiski... - Pähklipureja, Don Giovanni, Romeo ja Julia, Lõbus lesk, Tuhkatriinu, Beethoveni 3.sümfoonia Rahmaninovi klaverikontsert... minu selle nädala kava...:) Ausõna - ma ei ole enam normaalne!!! Ega ma ei üritagi siin muusiku raske elu üle kurta...(kui, siis ainult natuke) kuid võibolla panen nii ennast kui Teid, armsad lugejad, mõtlema...

Mulle endale kerkis mõtetesse küsimus - kust tuleb jõud, et kõigele sellele vastu pidada? Loomulikult oli mul vahepeal juba kerge tervisehäire...kuid siiski, laias laastus virisen, mis ma virisen, aga ma teen ju kõik ülesanded ära...isegi erialatunnis käin...isegi trio proove teen...kõigega saan hakkama...olgem ausad ma iesgi BLOGIN...:D

See küsimus tekkis mul Korso proovi ajal...ja ma sain aru, et see jõud tulebki muusikast endast, mida nii vähestel väljavalitutel on võimalus mängida, nautida seda asja seestpoolt...iseasi oleks kuulajana iga õhtu saalis istuda...kuid ise mängida, olla, tunda -....ANDA endast kõik, siin ja praegu, et pärast saaksid endale öelda, et jah, minu panus oli maksimaalne...ja kui orkestris kõik nii mõtleksid...siis olekski see juba maailma parim orkester...sest tühja neist tehnilisest teostuse finessidest, kui hing on sees, siis iga loll saab aru, et nüüd toimus midagi erilist! (kusjuures...reeglina ettekujutus ei saa olle keerulisem omaenda tehnilisest võimekusest).

Just selline tunne jäi mul täna peale kontserti! Ma andsin endast emotsionaalselt KÕIK, mis minus tol hetkel oli...kuid eks sääraste kontsertidega ole alati seotud paratamatus - iga orkester on täpselt nii hea, kui on tema kõige viletsam mängija! Siinkohal ajalugu vaikib!

Juba peale esimest poolt (Brahms, Rahmaninov) tundsin suurt väsimust...rammestust lausa...kuid see oli positiivne väsimus... Siis veel Beethoven ...

Sellised kontserdid või etendused on nagu puhastustuli...sa oled lõpuks nii väsinud ja rahulik, sa oled midagi endast välja elanud...ja sa võid jälle uue lehekülje keerata ning uusi sääraseid katsumusi oodata! Sest sama palju kui sa energiat annad, saad sa pärast kahekordselt tagasi...

oled küll väsinud, aga õnnelik...

Ma ei vahetaks oma kiiret, segast ning üliemotsionaalset muusiku elu mitte kellegi teise elu vastu... Nii palju kirge ja nii palju tundeid...

Tunded on olulised...nad juhivad maailma, sest neid ei saa ju kontrollida, vangistada, alistada...nad on vabad! See on selline lendamise tunne...seal laval sa oled ka - hõljud pilvedes, kuid samas mingis mõttes jälle üdini kahe jalaga maas... ja pärast on nii hea tunne...

...uskumatu tunne...

Minu jõud tulebki muusikast...armastusest muusika vastu! Nii tore!

Vene muusika hing...

Sain alles täna aru, kui väga ma armastan vene muusikat!!! Prokofjev, Tšaikovski, Rahmaninov....romantism! ....ma tunnen kuidas ma nende muusikaga lausa ühte sulan.

Sergei Rahmaninovi 2. klaverikontsert on lihtsalt üks romantilisemaid teoseid, mis eales kirjutatud. Mina kui üdini romantik...no ma lihtsalt naudin selle loo igat nooti...igat takti...Kui ma oleksin helilooja...elades ükskõik millisel ajastul siis...hoolimata sõdadest, modernismist, minimalismist, barokist, renessansist, klassitsismist ja Nõukogude Liidust - ma kirjutaks kaa samasugust muusikat ma arvan....kindlasti mitte nii geniaalset...kuid idee poolest - romantilist ning kirglikku...
Hetkel on meil trioga kavas ka Rahmaninovi Eleegiline trio...samad sõnad!!!! Ma olen armunud...ma oleks tahtnud tunda seda meest, kes sellist muusikat kirjutab...
Tähelepanuväärne on ka see, et klaverikontserdi kirjutas ta ju vaevu 20 aastasena...milline südantlõhestavalt kirglik ning armuvalust karjuv muusika nii noore inimese sulest.... väga traagiline...kuid lihtsalt lummav!!! Klaverikontserti mängime me Muusikaakadeemia sümfooniaorkestriga pühapäeval, 10.detsembril Estonia kontsertsaalis, solistiks Sten Lassmann

...ma ilmselt sulan seal laval....selle teose kõrval kahvatub isegi Beethoven!!!

muusika on ime, suur ime!!!

Mis teeb Maaritist Maariti...

Päris tihti tuleb inimestel üle huulte säärane lause nagu "...inimesi on ikka igasuguseid..." või "Issanda loomaaed on ikka suur ja lai!" Need on märk sellest, et kõneall olevate inimestega poleks justkui kõik päris korras. Kindlasti on Teil (ja mul ka) mõni selline sõber/sõbranna, kelle puhul Te ei väsi kunagi imestamast "KUIDAS Sa seda suudad? Kuidas sellised asjad just Sinuga juhtuvad...?"

Pean kahetsuse või kurbusega...noh...pean endale tunnistama fakti, et ka mina kuulun nende inimeste "klassi", nende veidikene veidra moega olendite hulka:) Usute? Vajate tõestust?

Näide number 1: Eelmisel nädalal käisin ERSOs (Eesti Riiklik Sümfooniaorkester) kehaks (see on selline muusikute special-väljend asendaja kohta - KT kui soovite).

Nädal oli iseenesest raske - iga päev 4 tundi proovi ning alates neljapäevast andsime kontserte nii Jõhvi, Pärnu, Tartu kontserdimajades kui ka Estonia kontsertsaalis, kus ettekandele tuli üks suurepärane teos - Max Bruchi oratoorium "Mooses". Koos ERSOga olid laval veel tütarlastekoor Ellerhein, Rahvusmeeskoor RAM (alias "Metsapullid") ning 3 solisti.

Niisiis - asja kallale! Nimelt...Tartu kontserdimajas otsustasin vaheajal puhata! See pillimäng on üks raske füüsiline töö, jäsemed ja kondid ja kõik kipub kangeks minema...ikkagi tegemist ju täispingega! Minu murelapseks on just selg...niisiis otsustasin selga puhata...heitsin seina äärde pikali paariks minutiks! Väga hästi mõjub kusjuures, kõik selgroolülid vajuvad õigesse kohta jälle tagasi! Kätte jõudis aeg hakata oma samme taas lava poole seadma ning otsustasin püsti hüpata!!!NB! Just HÜPATA!!! Ja seal ta oli...otse minu peakohal...rauast elektrikapp! Loomulikult hüppasin ma otse peaga sellesse kappi! Ma kukkusin põrandale tagasi ja ei saanud aru vähemalt kahe sekundi kestel, kes ma olen, kus ma olen...ja mis värk on...no muidugi see haav veritses veits. Inimesed minu ümber pidid shoki saama...ning ehmatasid vähemalt sama palju kui mina ise :D oeh...igastahes...teine poole kontserdist möödus mul palvetades, et ma ära ei minestaks (mis poleks muidugi kaa esimene kord)...ja muidugi see peavalu oli lihtsalt meeletu! Nüüd on mul räige sinikas peas...hea et juuste alt seda näha pole...vaat selline lugu...

See panebki endalt küsima...miks mina??? See poleks mitte kellegi teisega juhtunud...ohh mind rabistajat!!:D (muidugi asjal oli vähemalt üks positiivne külg...üke kena noormees juhtus seda pealt nägema ning tuli kohe küsima "Are you ok?"...ta nimelt pole eestlane... Ilma selle pauguta poleks me ehk tutvunud...hehe

Näide number 2: Esmaspäeva hommik, kell on 8 .35 (loe: tipptund)...Maarit ja emme kiirustavad üksteist takka, et ikka õigekls ajaks kooli jõuda...!!!

Niisiis sõidava kodu hoovist välja ning u 500m pärast... KOL-KOL-KOL-KOL-KOL....

otseloomulikult....SUMMUTAJA!!! Juba kolmandat korda kukub see mu autol lihtsalt alt ära ja veel nõnda, et üks ots jääb kummilulludega auto põhja alla kinni...

Mida teeb Maarit? Käsib emal ruttu isale helistada...seda esiteks! Ning siis...(iseseisev naisterahvas) võtab käest oma uhked nahkkindad ning asub paljaste kätega auto kallale nikerdama... möödub 30 sekundit (ega ma seda esimest korda tee ju) ning tõstab uhkelt kätte saadud summutajaolluse pagasnukusse ja kimab kooli poole!!!

Alati mina ja mu õnnetumatest õnnetum Mercedes...Mercedeste Vanaema ma lausa ütleks...

Vähemalt teeb ta nüüd sellist mürglit, et kõik annavad mulle liikluses teed, arvates ekslikult, et mingi hull püssiga rullnokk tuleb...

Näide number 3: Sõidan ma Estonia parklast välja ning vahetult enne on üks veelomp, mida ma tõesti ei märka...kiirus oli mul sees, sest mul oli juba klooli kii8re...noh...tõepoolest parkla pole koht kus kiirendada...ega ma seda tavaliselt teegi...kuid sel hetkel...noh...ja see lomp...ja sealt kõrvalt vasakult tulid üks ema ja laps...no...nad said kahjuks väga märjaks ...ja see naine tuli minu peale karjuma...loomulikult oli mul piinlik...aga mu keel oli sellest ehmatusest endalgi kurku kinni jäänud ja mõistuses vasardas muudkui et "PÕGENE!"...nii ma siis põgenesin kuriteopaigalt nagu väike laps, kes oli vanaema naabri aias pahandust teinud....!

Mul on tõesti piinlik...see tädi oli veel jõuluvana kostüümis...:S

Näide 4: Kuna mul on nüüd veidikene kogu aeg peavalu, sellest obadusest, siis otsustasin pühapäeva hommikul valuvaigistit võtta...et etenduse ajal hullemaks ei läheks...ja muidugi...teadagi...hommikusöök pole mul kindlasti mitte kõige kobedam söögikord päevas! Ning kui võtta suhteliselt karmi valuvaigistit pooltühja kõhu peale, siis võib iiveldama hakata! Õnneks muidugi istusin ma pühapäevahommikusel Tuhkatriinu etenduse kenasti esimeses puldis, mis tähendab, et kenasti dirigendi põhimõtteliselt nina all! Tore! Et see valuvaigisti...see oli hea! Ta aitas valu vastu-....aga... no ütleme nii et esimene vaatus (mis kestab u 1,5 tundi möödus mul pooleldi endale korrutades, et "ma ei hakka oksele! Mul ÜLDSE ei iivelda praegu!Maarit, palun ole tugev...sa ei taha ju ometi Estonia Teatri orkestriaugus oksendama hakata...! Mul ei ole paha olla!!! ei ole!!! VÕITLE ENDAGA MAARIT!!!" ...

ühesõnaga...see õnnestus....mul tõepoolest ei hakanud paha! Võibolla oli mul liiga selgelt elava fantaasia tõttu silma ees piinlik pilt Maaritist, kes lihtsalt dirigendile sülle oksendab, rääkimata oma puldinaabrist ning klaverimängijast, kes kaa otse minu kõrval oli..... Tavaliselt näevad inimesed enne kontserte või lihtsalt enne vastutusrikkaid etteasteid sellist jama unes...aga mina...

Miks mina???

Rääkisin nendest asjadest oma parima sõbrannaga...ja ta ainult naeris...nagu ma oleksin talle mingit naljalugu rääkinud...lõpuks ta küsis... "Maarit, kuidas alati sellised asjad just sinuga juhtuvad?" "No see olengi ju mina - IT`S ME..."

...Maarit - rõõmus ja roosa...kuid endiselt siiki veidrik!!!

Pulmad

On lausa ime, kui inimesed leiavad teineteist! Maailmas on ju sadu miljoneid inimesi, kuidas tunda ära see "õige"? Kuidas peab see võimalik olema? Võlukunst?

Eks mõne jaoks ole neid õigeid ju samuti mitu, aga siiki, kui lausuda see kindel "jah", siis peab ju asi tolle hetke seisuga otseses mõttes surmkindel olema. Tänapäeval on muidugi kindel vaid üks asi - kõik muutub! Lubadusi võib anda, kuid, kes teab, kas need ka täidetud saavad...

Täna (18.november 2006) abiellus minu kallis sõber, klassivend, inimene keda tunnen aastaid (u 15, kui täpne olla)...
Juba teine klassivend, kes sõrmuse sõrme sai! Registreerimine toimus Õnnepalees (ülim naiivsus muidugi, seda maja nõnda nimetada). Pulmapidu aga lubati maha pidada hoopis tuleval suvel, Pedaspeal.

Nad nägid mõlemad lihtsalt jalustrabavad välja...ning muidugi - täiesti uskumatu tundus kogu see sündmus, arvestades inimesi, minevikku, aega...kuid siiski, nende üle saab vaid uhke olla ning kõvasti rõõmustada - ilusad, õnnelikud noored...ning varsti on neid kolm...;)

...kõik mu sõbrad hakkavad suureks saama...

Väsimus...

Sügis ja selline hall ilm tekitab minus kohutava väsimustunde, isegi kui ma seda ei ole. Hetkel muidugi olen, sest tööd on palju ning muid tegemisi takkaotsa päris kobedalt(ükspäev kukkusin lihtsalt kokku - kaotasin peaaegu teadvuse, päris õudne).
Kui sügis alles algab, lehed lähevad kollaseks ja pihlakad punaseks, siis on ju ilus käia kas või Kadriorus jalutamas ja mütata lehesajus... Aga see lõbutu pori ja vihm, külm tuul....ma nii tahaks soojale maale...tahaks päikest kordki päevas näha.
Eile käisin kinos - jälle üks tegevus, mis on hiiglama vahva, eriti koos hea sõbraga....ei peagi ju midagi rääkima ega arutama pärast...lihtsalt istud seal, närid kommi või krõpsu ja vaatad filmi. Kino on üks hea leiutis! Film "Lahkuminek" oli kaa täitsa tore. Mingit erakordset filmielamust just ei pakkunud, aga tegi tuju heaks...mitte muidugi selle pärast, et nad lahku läksid...aga...nohhh...saate aru!!!

Maarit, kes ootab suve...

Oktoober...

Kätte on jõudnud sügis...tõeline kuldne/kollane/punane kaunis sügis. Veidike vihmane ja hall, kuid mõnel õnnelikumal päeval ka päikeseline!
Oktoobrikuu on minu jaoks olnud suhtelisalt seiklusrikas - nimelt võeti mind tööle Estonia Teatrisse. Küll ainult kolmeks kuuks ning ühe teise inimese asemele kuid siiski... Päris raske on muide...hommikud ja õhtud ikkagi kinni. Eelmisel nädalal olin ilmselt orkestriproovides kja etendusteal rohkem aega kui unetunde oli. Mõne etendusega , mis juba aastaid kavas on ei tehta aga üldse proovi...ja nii tuligi mul nii Carmenit kui Coppeliat hoopis noodist mängida...otse etendusel. Keeruline! Aga ma olen suht õnnelik - väsinud, kuid õnnelik!
vaat selline sügis...

Romantiline rongisõit lapsepõlve mängumaadele...

Sõitsin täna üle pika pika aja jälle maale. Rongiga!!! (Põhjus selleks oli muidugi lihtne - mu auto on juba pikemat aega "surnud".) Nii hea tunne oli istuda Nõmmel rongi peale...loksuda tsuhh-tsuhh tund ning 5 minutit....ning....oppaaaa, viimane peatus - Riisipere!!!
Imelik kuidas ajaga mingid asjad kohe üldse ei muutu. Jalutades rongijaamast koju, tundusid kõik koerad ikka sama häälega haukuvat nagu 10 aastat tagasi ning iga kivi ja rohulible olid samas kohas. Vaade koduhoovist viljapõllule ning naabertaludele, kirikule...õunapuud...kõik on muutumatud. Aiad, mis kunagi mu vanaema sõbrannede poolt üles olid vuntsitud ning ohtralt lilli täis, olid siiski täna siiski mõnevõrra kurvema moega...
Eile algas sügis ning just selles varasügiseses õhus ning valguses tekkis tõeline lapsepõlve nostalgia...kõik need vanaemaga veedetud suved, herned, tomatid ja keedised-hoidised, mängud tädipojaga...need unustamatud lendlevad fantaasiatunnid vahtra otsas(seal kõige kõrgemal, kuhu vähesed ronida julgevad). Õunalõhn... Lehmakari kauguses... Kirsipuud...
See kõik oli nii ehe...kunagi...

Kuid nüüd... Muutunud on ka muidugi palju - mina.

Edukad ja ilusad...

Eile õhtuks sain oma sõbrannalt kutse uues kuues club Panoraami. Tavaliselt ei ole ma just eriline klubide fänn, kuid lõbusa seltskonnaga ja tasuta kutse, miks ka mitte eksole! Asja tuum seisnes selles, et seal toimus hoopis üks väga fancy üritus - minu koolivend Mihkel Mattiiseni sooloplaadi "Lihtsalt oma teed" esitlus. Veiniklaasid, suupisted, tasuta joogid - nagu päris....täielik VIP-värk. Bänd ise oli ka tore, kuigi eesti disko/pop pole kunagi mulle isiklikult just eriti südamelähedane olnud.
Tundsin, kuidas ma üldse ei sobinud sinna...ärimehed, kõrgklassi tibid, eesti popstaarid ning lihtsalt avalikuelu tähtsad ninad koos.
Seal oli normalseid inimesi muidugi kaa, muuhulgas paar pedagoogi meie Muusika- ja Teatriakadeemiast.
Aga samas, väga vahva! Mihkel ise sõidab paari päeva pärast koos teise noore üliandeka pianisti Age Juurikaga koos klaveriduode konkursile, San Marinosse. Klassika- ja popkarjäär - two in one! Respect!




http://www.sloleht.ee/2005/09/01/elu/180118/

vanad autod ... i just HATE it!!!

Pärast fantastilist üheloengulist päeva ning paari tundi ühiskondlikult kasulikku tööd Üliõpilasesinduses, otsustasin närvide rahustuseks veidikeseks Ülemiste keskusesse "Shoppama" minna... Hea plaan! Trotsides fakti, et ma ei kannata sääraseid avalikke kohti, suutsin seal isegi aega väga kasulikult veeta: Kaaludes eseme tarvilikkust erilise hoolega, saingi ühe toreda hilbu külmaks talveks! Teatades rõõmusõnumit oma emale, sai ootamatult telefoni aku tühjaks! Nojah, ongi parem. Mõtlesin, et saab õhtu rahus veeta. Kuid siis...istusin autosse ja klõpsti...ei taht teine käima minna raibe - aku täiesti tühi....tegi paar jõuetut häälitsust...ja enam polnud mõtet proovidagi! Jahh...kas ma mainisin et mul oli telefoni aku tühi? See tänapäeva elu eksole...ilma telefonita nagu lehm libedal jääl, midagi teha ei saa!
Ehk siis...oli kaks varianti...kas ise autot lükata või paluda keegi appi...keegi mees! Mida teeb üks ehtne lõvinaine - ropendab ägedalt veidi...ning otseloomulikult hakkab ISE autot lükkama...sest ÄKKI saab naisterahvas ise hakkama kõigega. No piinlik tunnistada...aga ma ei näinud sobivat meesterahvast silmapiiril, keda kenasti paluda mu romu käima lükata... Aga hämmastama panev on fakt, et mitte keegi ei märganud reaalselt autot käimalükkavale naisele appi minna....hämming!!!
Mehed, mis teie peas toimub? Ego nii suur? Auto on vana küll ja Armani või Hugo Bossi stiilne ülikond ei käi kokku vanade romudega ja need valged käekesed...hoidke need oma äripaberite jaoks...kuid siiski....
Lõpuks, kui olin omal käel lükanud auto keset parkimisridu ning ühele viisakale, venerahvusest mehele, õieti tema autole ette jäin, aitas ta mind hädast välja...(vana hea trikk süüde sisse, teine käik, sidur alla ning hoo pealt järsult sidur lahti...ja gaasi!!! Aitab peaaegu alati!)Vurasin lõpuks sealt minema...
Akadeemia juures ei julgenud süüdet väljagi lülitada...selle eest muidugi hoolitses mu üks parim sõber (vahel nii toredalt udu), kes istus hetkeks autosse, et veidi juttu ajada...ning automaatselt kokkuhoiu instinktist haaras süütevõtme ning lülitas auto välja....ma ei jõudnud ju talle kohe kogu lugu rääkida....oiii ma naersin....aga õnneks sain ma ilusti auto tööle tagasi.


Vot säärane hämmastav lugu juhtus minuga täna...

9/11

11.september...5 aastat tragöödiast, mis raputas kogu maailma ning pani kahtlema ideaalsena tundunud "American Dream`i" kutsuvas sädeluses ning turvalisuses. Palju inimesi, palju tuletõrjujaid... Terroristid... Enesetapp... Kui kohutav!
Kurb on seda meenutada...kuid ometi jääb see meist ju nii kaugele ja Eesti on kodu...see on ju turvaline pesa kus midagi ei juhtu. Mis siis, et liiklus muutub päevast päeva aina hullemaks, mis sellest et poliitikud on täielikud tõprad, mis sellest et täna astus Haabersti linnaosavalitsusse sisse 74aastane mees relvaga ning tulistas 5 inimest.
Elu on ilus...mulle on alati meeldinud nõnda mõelda...kuid mis maailmas lahti on? See pole enam tasakaal, vaid sulaselge hullus.
Mõelgem sellele...

You Have A Type A- Personality

You are one of the most balanced people aroundMotivated and focused, you are good at getting what you wantYou rule at success, but success doesn't rule you. When it's playtime, you really know how to kick backWhether it's hanging out with friends or doing something you love!You live life to the fullest - encorporating the best of both worlds

"...Bon jour, les Enfants..."

Küll ma olen laisk....no vaadake siis nüüd...täna on juba 30.mai.
Igastahes, kiire ja stressirohke artisti elu juures on aega vähe nende mõnusate tugitooli ja arvutiminutite/tundide jaoks.
Reisida on aga hirmus tore ja ma tahan oma muljetest siiki tasapisi (noh nii vaikselt hoogu võttes ) jutustada:)

Pealegi on käimas praegu tihe sess Eesti Muusikaakadeemias ning see kärbib ajavarusid tunduvalt!

...noh...hoovõtuks ehk piisab...nüüd mul südametunnistus puhas...vähemalt olen MIDAGIGI kirjutanud...

...mitte et ma oma südametunnistue pärast vaid kirjutan...;)

ciao bambini...

aga...

...ma ei saa üldse aru , miks ma kogu aeg nii väsinud olen...:S

tahaks kuhugi, kus on rohi rohelisem ja taevas sinisem ja inimesed positiivsemad...
Siin on kõik nii hall...kuidas siis saakski rõõmsat meelt hoida...

1. Avalda kogu nimekiri oma blogis (koos nende nelja punktiga).

2. Tee rasvaseks väited, mis kehtivad Sinu kohta.

3. Lisa üks väide, mis kehtib Sinu kohta.

4. Järgmise nimekirja avaldaja leiad sissekande kommentaaridest.

1. Olen eestlane.

2. Tegelen aktiivselt blogimisega.

3. Olen kunagi murdnud ninaluu.

4. Jumaldan tumedat sokolaadi.

5. Ma tahan Teda kallistada.

6. Mul on kaks last.

7. Minu jala nr on 39.

8. Kirjutan luuletusi.

9. Mõtlen väga-väga ühe kalli inimese peale ja soovin, et ta terveks saaks.

10. Ootan kevadet.

11. Elan Soomes.

12. Armastan merekohinat ja tuuli.

13. Jumaldan mootorrattaga sõitmist.

14. Mulle meeldib kududa.

15. Mul on kodus kaks vallatut kassi.

16. Pean lugu Viljandi Folgist.

17. Naudin lumesajus jalutamist.

18. Olen ülekaaluline;)

19. Ma armastan bossanovat.

20. Olen segaduses kuigi ei tahaks olla.

21. Mul on sinised silmad.

22. Ma elan maal.

23. Mulle meeldivad mittesuitsetavad tüdrukud!

24. Armastan kaua magamist.

25. Jagan kodu väikeste ja karvastega.

26. Ma armastan muusikat!

Algust tegi Margo, jätkasid Otto, Daki, Ieska, NjaH, Kajakas, Maret, Liana, Triibik, Aet, Elviina, Oravake, Jutupaun, Ing., Lapiliisu, Greet, Eva-Liisa, Duhh, Terje, Mikk, Elsa, Tiiu, Mait, Kaku, Thredahlia, Liisu, ja mina - tegelikult oli neid veel vist, aga ma rohkem ei jaksanud jälitada:)

?

Ma siin hakkasin mõtlema, et huvitav küll, kas see , et mul viimasel ajal pole midagi eriti öelda...netimaadel...on põhjustatud sellest, et elan igavat elu???
Kas elan?

Tegelikult ma ei teagi selle küsimuse vastust...:(
Mis on igav, mis on "huvitav"...?


...see on küsimus...

adopt your own virtual pet!

My Way

Ma olen alati olnud suur unistaja. Olen sellest ise täielikult teadlik. Seda on mulle tihti ka ette heidetud. Aga hoolimata kõigest unistan, ootan, loodan ma siiski kõike, mis enamiku realistide arvates üsnagi muinasjutuliselt liialdatud on.
Mu elus on olnudhalvemaid ja paremaid aegu, muresid ja probleeme, seda just lähtuvalt minu enda sisemusest, kuid kunagi, mitte kunagi pole ma kaotanud rõõmsat meelt ning lagisevat naeru, mida ma ikka harrastan...(sedagi on ette heidetud..:)
Kuid nüüd...nüüd ma olen suur! :) See kõik hakkab käest libisema...Maailm aga jäänud väiksemaks ning kõik need lapselikud elluvaated ja arvamused asjade kohta, unistused pole enam nii roosilised...kõik on tõsine ja rusuv...
Rõõm on, kuid mitte enam nii siiras kui enne...ma tahan ja suudan sellele masendavale hallusele veel vastu seista, kuid mitte enam kauaks...üksi ei jaksa ju...tahad ikka kedagi enda kõrvale , kellega muresid ja rõõme jagada...kedagi, kelle eest hoolitseda, kelle sülle panna pea ning kellele teha pai, kui ta seda kõige enam vajab...
Kust küll ammutada jõudu...?
Sõbrad...jaa, sõbrad...need on parimad inimesed mu elus, perekonna kõrval. Nad annavad jõudu...
Aitähh, Marian, Maria ja Britta , et olemas olete...ma armastan teid täiega;)

Ma tunnen, et hakkan väsima...ja mulle ei meeldi see...ma pole kunagi tahtnud "suureks saada"
...suured inimesed on nii õelad ja ma ei taha nende moodi muutuda...
Juba siis, kui esimest korda elus Pipi Pikksukka lugesin, lubasin endale, et ma "...eales suureks ei kasu..."

...hinges jään alati lapseks:)

...teisiti ei saa...its my way...

pisarad

...miks kunagi pisarad otsa ei saa? muudkui tulevad ja voolavad põski mööda alla...


...õnnetu...

What the ...

Kas teil pole vahel sellist väga veidrat tunnet, nagu oleks sipelgad püksis või midagi?
Mind valdas terve päev selline teatav rahutus, ärritus, püsimatus...kui üritad midagi korralikku ja asjalikku teha siis - varsti mõistad, et pole mõtet! Tormad maailmaruumis kaootiliselt ringi nagu purjus elektron kaetud teeklaasis... Tahtmist aktiviteetideks isegi on, kuid samas ei ole kaa...tahaks linna minna...kuid nii hea oleks hoopis kodus Doris Kareva luuletusi lugeda (lemmikud) ...aga kohe kui raamatu kätte võtad on peas hoopis teised "jube lahedad" ideed...mis ei kannata oodata homset ja neid tuleb viivitamatult realiseerima hakata...
Lõpuks mõistad, et need on täiesti ebareaalsed ning pettud endas siiski... Teada värk - pärast istud niikuinii ikkagi msnis nagu alati...ajad maailma kõige lollimat loba, millest keegi midagi aru ei saa ning naerad täiega nagu ameerika komöödiasarjade harimatult rumal stuudiopublik...kuid miks??? Kas sellistes asjades väljendub see tohutu intellektuaalsus, mis muusikutel keskmisest kõrgem pidavat olema...ei tea...tavaline lihtsurelik, piinlik kohe enda pärast... "get a life!" Istub üksi kodus ja kekutab ringi...
Vähesed mõistavad...
Ja üldse...Mis mõte sellel kõigel on...? Raske on kirjeldada tundeid...miks?
...tunded ju juhivad maailma...sest nad on ainsad nähtused, mida kontrollida ei saa...
ja üldse ...mis tunded???Miks ma nii palju tunnentest räägin....kas eelmine aasta on unustustehõlma vajunud...





Ebastabiilsus on debiilsus...ja mina olen idioot!!! M.K. 2006

Äratundmine.

Jah, olen kindel, et see oli Tema! Stiilne, nagu alati! Ta möödus minust... lastes kergelt lendu ühe ebamäärase lause, mis mind siiani kummitama on jäänud...see oli nagu "äratundmine", mis mind valdas...teadsin, et oleme mõnes varasemas elus seotud olnud...raudselt! See tunne oli nii kindel ja sügav...väga turvaline...nagu salasõna, ligipääs millelegi...võti...jah...võti minu südamesse...
Silmad...need peaaegu meresinised silmad, mis peegeldasid kogu tema imelikku jumalikku loomalikku loomust, kõikide hingesoppide sügavust, headust, jõulisust, siirust...
Kerglaselt kummalise irooniamaiguga saatis ta minema takso, mis miskipärast totralt keset teed ootas...
Ta pöördus tagasi...jäi mu juurde...oli see märk?...kõik toimus nii kaootiliselt...
"...kuid miks...miks mina...?"
Ta vaatas mind...naeratas heatahtlikult, paitas hellalt mu tuulest viidud ning külmast pragunenud juukseid, kohendas mu musta baretti ja suudles mind siis pehmelt huultele...kummaline!
Tundsin, et kerkin...see oli see samasugune tunne .... see tunne, kui sõidad auto või bussiga mäest hooga alla...nagu vabalangemine...kuid ülesse poole...gravitatsioon päikese poole...liblikad lendasid, linnud laulsid...ja muusika...muusika kandis meid roosal pilvel...inglikoorid.....see oli imeline...ning...

...ma ärkasin taas...






...peatükk Unenäoraamatust...

...elu?

...kas elu on karmilt ebaõiglane või õiglaselt karm...?




miks?

...puhkus...

Viimased nädal aega olen hoidnud oma tädi maja, kes Egiptusesse puhkama sõitis! Nii kahju, et see aeg juba pea otsas on...küll on vahva hommikul kaua magada, kellelegi aruandmata, miks?...öösiti msnis passida ja lolle nalju teha......juua kohvi ning vaadata aknast välja kas või mitu tundi järjest...panna muusika kõvasti mängima...või lihtsalt vaikust kuulata...see on vabaduse tunne...
Kõige vahvam oli tulla sõpradega kell 6 hommikul peolt ja pidu edasi teha...uskumatud inimesed...
Aga nüüd on vaheaeg...ma ei taha mitte midagi asjalikku teha...täielik puhkus...neljapäeval sõidame arvatavasti Mariale Soome külla...ma juba ootan seda...



p.s. mis on parim kurbuse ravim?

Teadmiste ammutuskuur on lõppemas...

Täna hommikul kell 10 jalutasin nagu tavaliselt raamatukokku sisse...järsku valdas mind selline võimutsev tunne süütada kogu raamatukogu...panna lihtsalt tuli otsa...mitte suurest vihast raamatute vastu, ohh ei ...ma armastan raamatuid...kuid see tunne oli nagu suurest egoistlikust tülgastusest kooli vastu! Tahtsin, et see süttiks jalamaid ning mina saaks lennata rahulikult kaugele nagu valge postituvi.
Ma olen nii palju viimasel ajal õppinud...mitte lihtsalt formaalselt õppinud vaid ikka teadmisi ammutanud...see on vahva, ma ei kurda üldse....ma polegi päris loll, jääb ikka külge veel midagi...lihtsalt mingil hetkel tuleb blokk ette, et hèla-hèla...võtaks aja maha...
ahh, kui ainult see prantsuse keel kaa tehtud saaks...ja klaver...:S (üldklaver=keelpillimängijate vihkamisobjekt!)
Üleüldiselt on nii, et siin Eestis on elu-olu siiski niivõrd hall, et ma enam varsti seda kannatada ei suuda... Ometi ei saa öelda, et aega on harjutamiseks vähe...õppida saad kaa kui ainult tahad...kuid mingit motivatsiooni...inspiratsiooni...energiat...seda pole...ei oskagi öelda millest see tuleb...võibolla on see ainult minu probleem...ei tea...Ma ei tahaks lihtsalt massi sulada...mass on igav...kuid varsti ei jaksa enam vastu punnitada...
Kõik on meil siin suured egoistid...muudkui kes-krabab-endale-rohkm-tüüpi inimesed. Suurushullustus-...suured majad...suured autod... "...nüüd on teised ajad, suuremad on majad..."(teate seda laulu?)

Nojah...igatahes mul tuli juba ammu mõte, et kolmandal kursusel siit Eestist ära minna, Stockholmi Kuninglikku Muusikaakadeemiasse :) ma tean, et mul tuleks veel roppu moodi vaeva näha...aga ma tean ka, et ma saaks sinna...
Ja nüüd kui paberite saatmise tähtajad saabusid...ei! Ma ei lähe! Ma ei saa...
Pärast pikka vestlust erialaõpetajaga sain ma aru, et ma üritan põgeneda...äkki mujal on parem...kergem...toredam...keda ma petan?...eks ikka ennast!Mul on maailma parim õpetaja...vähemalt mulle praegu siin...mu sõbrad on siin...mu pere...ja ehk kui jään...siis...hmm...äkki teen veel kellegi õnnelikuks...

Igal juhul...tahtsin minna Rootsi ennast otsima (ka pillimängus ennast otsima)...kuid ma olen ju siin...mu juured on siin...! Ühesõnaga...enne peab ennast paika panema...ja siis käima kuskil mujal ära...minu jaoks on lihtsalt vara veel...mu oskusi lihvitakse siin suurepäraselt...ja kui ma siis kunagi pesast välja lendan...siis on mõtet minna kaa juba...

...aga tegelikult olen hetkel täiesti haige...ja ei vastuta oma sõnade eest 102% ...

...eks ma siis magan nüüd veidi ja õpin selle prantsuse keele kah ära...:D

ikka mina...

päikest!

...öine uitamine...

...vahest kõlabki see imelikult ... kuid und lihtsalt enam ei tule...kuulan Norah`t...ja mitte mitdagi parata ei saa, et sõba silmale ei saa...:)
Kurbus hõlmab hinge (võibolla) ...
Sõpradega oli pidu...ja uskumatu kuid tõsi...olen viimane kes veel üleval...(mõnikord on peod karmimad, kuid seekord leebe...). Sõbrad on üle kõige...
Mõtted uitavad ringi ses suures maailmas, tunnetan seda sõnul seletamatut miskit enda sees, ümber, mõttes, lihases...veres...mis see küll olla võiks...
Milleks mõelda niii palju, kui saab mõelda vähem...kergem oleks....või mitte?
Käisin täna Tallinna Kammerorkestri kontserdil...jahh...see pole enam see, mis varem...Kaljuste juhatamine oli super, kuid orkester...ei, arenemine tekib alles paari aastaga, kui nad liiga palju uusi juurde ei võta...Pärti mängiti...see oli muidugi muusika, mis rääkis enda eest...sõnu pole rohkem vajagi nagu...külmavärinad läbisid mind vähemalt 5 korda ikkagi...mis sellest, et esitus ei kannatanud väga kriitikat....
See muusika paneb lihtsalt endasse vaatama.....müstiline...rohkem pole öelda midagi....

...pealegi on öö...jahh...

mul on öelda nii palju, kuid ometi vähe...
...ma ei söö, ei maga,
...mõtlen vaid tähtedest ja kuust, mis sinna kaugele jäävad...

...oo ajatu unelm...sinna võib uppuda.....selles unistuses, sulnis.....seal võib kaua elada...oma 20 ja pool aastat hakkab täis tiksuma...

oo suur saatus, mis sul veel öelda on....kardan mõelda....

...armastan armastada...

...see see tunne ongi ju....

...oi ma olen plindris...

..jaanuarimõtted...

...nii...keegi ütles mulle, et on veel viimane aeg head uut aastat soovida - siiski Kolmekuningapäev! Kõikidele palju õnne ja armastust siis uueks...;)
Sess on täies hoos ja ausaltöeldes pole olnud jaksu mõtteid muule viia kui ainult õppimisele...seega pole jõudnud uusi postitusi teha...
Aga uusaasta pidu oli meil lihtsalt suurepärane...palju nalja sai...eks näis mis tulevik toob, kuid ma tean, et see aasta tuleb hea, parem kui eelmine...kindlalt! Ma olen igal juhul otsustanud, et 2006ndal armun kõrvuni ära...=)

Ohh...elu on lill...ja mul on hea meel, et elan...

päikest!