Jah, olen kindel, et see oli Tema! Stiilne, nagu alati! Ta möödus minust... lastes kergelt lendu ühe ebamäärase lause, mis mind siiani kummitama on jäänud...see oli nagu "äratundmine", mis mind valdas...teadsin, et oleme mõnes varasemas elus seotud olnud...raudselt! See tunne oli nii kindel ja sügav...väga turvaline...nagu salasõna, ligipääs millelegi...võti...jah...võti minu südamesse...
Silmad...need peaaegu meresinised silmad, mis peegeldasid kogu tema imelikku jumalikku loomalikku loomust, kõikide hingesoppide sügavust, headust, jõulisust, siirust...
Kerglaselt kummalise irooniamaiguga saatis ta minema takso, mis miskipärast totralt keset teed ootas...
Ta pöördus tagasi...jäi mu juurde...oli see märk?...kõik toimus nii kaootiliselt...
"...kuid miks...miks mina...?"
Ta vaatas mind...naeratas heatahtlikult, paitas hellalt mu tuulest viidud ning külmast pragunenud juukseid, kohendas mu musta baretti ja suudles mind siis pehmelt huultele...kummaline!
Tundsin, et kerkin...see oli see samasugune tunne .... see tunne, kui sõidad auto või bussiga mäest hooga alla...nagu vabalangemine...kuid ülesse poole...gravitatsioon päikese poole...liblikad lendasid, linnud laulsid...ja muusika...muusika kandis meid roosal pilvel...inglikoorid.....see oli imeline...ning...
...ma ärkasin taas...
...peatükk Unenäoraamatust...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar