Hispaania sümfoonia

See oli alles kolmapäeval, kui istusime sõpradega Foorumi Patricus ja tegime niisama nalja. Erilist tunnet nagu polnudki, et peaks ära minema... Järgmisel hommikul läksin lennujaama ning ahhetasime emaga tükk aega - kuidas see kohver ikka 26kg saab olla? Ja käekott veel teised 10kg.

Isegi M. tuli mind saatma ning imestas, kuidas minult raha ei võetud ülekilode eest. 

Lend Londonisse sujus valutult. 

Esiteks avasin minu kallade sõbranjede kaasa pandud paki - sisuks oli põgus pildivalik alates kolmandast klassist kuni eelmise nädalani välja. Piltide tagakülgedel loomulikult seletavad-kritiseerivad kommentaarid, mis M. ja B. puhul võivad sõnastuse mõttes lihtsalt niiii geniaalselt välja kukkuda, et naerad kõigepealt pildi üle ja siis teksti enda üle veel pool tundi! Samuti avasin väikese märkmiku, kuhu kolmapäevane seltskond Patricust oli soovitusi ja luulelisi nõuandeid märkinud. 

Lennukis sattus minu kõrvale istuma väga tore reisikaaslane, kellega sai 3h diskuteeritud kultuuri, poliitika, kultuuripoliitika, meditsiini, raamatute, kunsti ja muusikalistel teemadel. Londonisse jõudes tuli välja, et temagi oma kahe reisikaaslasega suundub Málagasse oma tütrele külla. 

Londonis möödus 4h suhteliselt kiiresti. Kui uuesti check-in'i läksin, olin muidugi hirmul, et brittish royal ass'id ei lase mind ilma eurosid köhimata edasi...kuid õnneks päästis mu cello taaskord olukorra ülistiilselt - saades aru, et ma ikkagi tõepoolest olen maksnud kahe istekoha eest ja lähen kauaks ajaks, siis on mul kõike seda 26kg väga väga vaja - tasuta:D

Toredad inimesed!

Õnneks on Stanstedi lennujaamas Starbucks ja palju poode, kus aega parajaks teha. 

Málagasse jõudes ei saanud ma eriti ühestki sildist aru ja passikontroll, märgates minu kahvatut põhjamaist näolapikest, isegi ei pööranud pilku passi poole:D kummaline muidugi...

Buss nr 19 sõitis lennujaamas linna! Esimese asjana märkasin ma pimedas palme ja seda, et kõik teed olid remondis nagu ehitataks sinna alla metrood vm...

Kuna buss üheski kohas ei peatunud, vaid nupuvajutuse peale, siis ühel sobival momendil vajutasin nupule, sest tundus, et ümbrus andis kesklinna mõõdu välja küll. 

Olin loomulikult ei-kusagil ning loosimeetodil valinud suuna, hakkasin astuma. 

Korteriomanik oli mulle kirjutanud, et kesklinnast võib takso võtta...niisiis asusin taksot otsima. Lõpuks see ka õnnestus! Taksojuhionu oli väga abivalmis ning teistes taksojuhtudes tema ümber tekitas elevust minu pillikast, millel on teatava autofirma märk...nad naersid ja seletas mulle arusaamatus hispaania keeles. 

Calle Conde de Urena 39 - auto peatus ukse ees ja ma olingi uues kodus!

Neljandale korrusele andis oma asjadega ronida, õnneks ma ju vajutasin lifti kutsumiseks vale nuppu ja arvasin et see ei tööta:D 

Korteriomanik senjora Isabel on uskumatult hästi inglise keelt rääkiv haritud naisterahvas, kes töötas isegi 1990-1991 Moskvas. Poole ööni rääkisime Eesti teemadel ja ta mäletab hästi sündmusi tol ajal. Tema sõbrad olevat olnud ajakirjanikud, kes sõitsid Moskvast Eestisse neid sündmusi kajastama. 

Täna hommikul ostsin endale hispaania moblanumbri, linnakaardi ja süüa!

Käisin mitumitu tundi linnas, mis säras päikese käes eredalt. Ka kooli vaatasin üle - isegi kooli ees kasvavad palmid - eks see ütleb kõik. 

Oeh...mis siis veel...alustuseks vist aitab! 

Aaa...seda ka, et soojakraadid unelmate piiril...

Adios!                                                       pildid Málaga kesklinnast

Tarkusepäev:)

Täna oli minu õepojal Martinil esimene koolipäev! :) Temast saab üks vahva koolijüts!

Tore on vaadata, kuidas väikesed 7-aastased inimesed suudavad tihtipeale mõneti asjalikumatki nägu teha kui täiskasvanud! Uhkus peegeldub nende silmadest, kui nad seisavad koolimaja ees oma uhiuute mütsidega, et pidulikku päeva fotodele jäädvustada! 

Isa tahtis ka uut mütsi proovida, mis küll veidike kitsas tundus ning  Martin kommenteeris seda üsna värvikalt, "Isa...sul on peas liiga palju muusikapalu, sulle ei mahu see müts..." :) 

P.S. Málagasse minekuni on 2 nädalat ja 3 päeva...närv sees ja hullult tahaks juba pakkida:) Nii väga ootan! :)

Muutused

Täna hommikul ärkasin telefonihelina peale. Helistajaks oli akadeemia välissuhete spetsialist K, kes on juhtumisi ka minu hea sõbranna. Ta teatas mulle säärase rõõmusõnumi, mida mu kõrvad on lootnud juba väga ammu kuulda. Ma lähen välismaale õppima! LÕPUKS OMETI! Mind võeti vastu Hispaaniasse, Málaga muusikaakadeemiasse! See on ääretult tore uudis! See väike vahemereäärne Picasso sünnilinn on 365 päeva aastas päikest täis ning ma ei jõua ära oodata, millal sinna saan! Jään sinna septembrist juunini.

Eks elu ole muutusi täis. Vahel on nad väikesed, vahel suured. See muutus ilmselt teeb suure pöörde mu elus. Ja ma ootan seda huviga. Millised võimalused, millised elamused....

That's life...

Olles kas või veidi aega  Eestist eemal, oskad koduseid asju hoopis teise nurga alt näha. Selleks piisab paarist nädalast. 

Minu jaoks oli tõeline elamus viibida 2 nädalat Austrias, Feldkirchis, kus muinasjutuline õhkkond ning igal sammul Alpid silmapiiril võlusid mu täiesti ära! Ma isegi ei hakanud Eestit taga igatsema (ema ja isa ja parimaid sõpru ikka...).

Mitte ainult Austria ja mäed, vaid just kõik need inimesed, keda ma seal kohtasin ning nii mõndagi väga hästi tundma õppisin, panid mind taas kord mõtlema, kui hea on olla "ära". Hakkasin ennast järsku nii muretult ja vabalt tundma. Mööda linna käisin ainult suunurgad ülespoole. 

Sealsed inimesed on ülisõbralikud, korralikud ning viisakad. Ehk siis vastand siinsele olukorrale - Eesti inimesed on nii uskumatult kibestunud ja kurjad! Elad siin pidevas stressis, endale täiesti teadmatult. Poes saad sõimata, et kaardiga maksta tahad, restoranis krimpsutatakse nägu kui 5-liikmeline seltskond eraldi arvet tahab ning autojuhid tuututavad, kui õiges kohas üle tee tahad minna.  Eks mujal ole samuti argimuresid ja loomulikult su omad mured tulevad sinuga alati kaasa! Aga ometi seal sellised asju ei juhtu! Kõik on rõõmsad!

KUI erinevad on inimesed....See on lausa kummaline, kuidas kirjus, rahvarohkes Kopenhaageni lennujaamas võid eestlased ära tunda mornide nägude järgi, kes longivad tahtmatult reaalsuse poole ehk siis sama värava poole mis sina, et taas koju, Eestisse sõita....Kuidas lennukis teenindatakse sind põhimõtteliselt vastutahtmist ning noorte uus-rikaste jutuvada tundub lihtsalt rämekoomiline ja väga kurb!

Kui päris aus olla, siis olen end juba vähemalt kolm aastat siin üsna vangis tundnud. Lähiajal kasvanud reiside arv on seda ängi vaid süvendanud. Minu jaoks see pole isegi tüüpiline tundmus, et mujal näib rohi rohelisem ja blabla...vaid minus on tõsine soov minna pikemaks ajaks mujale elama! Ja iva ongi selles, et ma ju tean, et rohi ongi mujals rohelisem:D nii irooniline kui see ka pole! Vähemasti inimesed on siiani igal pool sõbralikumad olnud, kui Eestis! Ma armastan Eestit südamepõhjani ning kodulinna Tallinnat samuti, kuid It's too much!  Kui käid linnas ringi ja tunned, et sulle ei jagu õhku, mida hingata...siis on midagi valesti. 

Oeh...millal pääsen...

Hullumeelsused, mis muudavad su elu...

Täna oli eesti muusikutel suur rõõmupäev!!! Armsaks saanud Estonia Kontserdisaalis andsid kontserdi Berliini Filharmoonikud. See on umbes sama, nagu jalkafännidele Manchester Unitedi "visiit" Eestisse! Piletid müüdi juba üle poole aasta tagasi tunnikese jooksul välja...

Õnneks anti koolis paar päeva tagasi tasuta pääsmeid peaproovile 2h enne kontserti! 

Sain hakkama täieliku hullumeelsusega - läksime koos kahe sõbraga teist poolt kuulama! Lihtsalt imbusime vaheajal rahva hulka ning nautisime Beethoveni 7.ndat sümfooniat.  See oli ilmselt seni kõige õigem tegu elus. See kontsert muutis mu elu! Kõlab kliššeena, kuid siiski nii see just oli. Pärast kontserti läksime kõrvalukse juurde orkestrante piiluma...ning saime ühe siiralt toreda saksa noormehega tuttavaks. Ta on esimeses viiulis. 

Ma ei tea kas on üldse mõtet üritada seda fantastilist elamust sõnadesse panna, kui  puhtalt ja koos nad mängisid. Sain aru, mida tähendab sümfooniaorkester tegelikult...ning mida tähendab hea ettekanne Beethovenist.... maailmanimega dirigent Simon Rattle tuli orkestri ette lausa maagilise energiaga. Iga noot ning fraas oli muusikaliselt perfektselt ja emotsionaalselt kujundatud. Kontsert oli nagu teemantidest pärlikee, mis päikese käes keerutades sillerdab igast küljest. 

Ma armastan neid kõiki...:)