That's life...

Olles kas või veidi aega  Eestist eemal, oskad koduseid asju hoopis teise nurga alt näha. Selleks piisab paarist nädalast. 

Minu jaoks oli tõeline elamus viibida 2 nädalat Austrias, Feldkirchis, kus muinasjutuline õhkkond ning igal sammul Alpid silmapiiril võlusid mu täiesti ära! Ma isegi ei hakanud Eestit taga igatsema (ema ja isa ja parimaid sõpru ikka...).

Mitte ainult Austria ja mäed, vaid just kõik need inimesed, keda ma seal kohtasin ning nii mõndagi väga hästi tundma õppisin, panid mind taas kord mõtlema, kui hea on olla "ära". Hakkasin ennast järsku nii muretult ja vabalt tundma. Mööda linna käisin ainult suunurgad ülespoole. 

Sealsed inimesed on ülisõbralikud, korralikud ning viisakad. Ehk siis vastand siinsele olukorrale - Eesti inimesed on nii uskumatult kibestunud ja kurjad! Elad siin pidevas stressis, endale täiesti teadmatult. Poes saad sõimata, et kaardiga maksta tahad, restoranis krimpsutatakse nägu kui 5-liikmeline seltskond eraldi arvet tahab ning autojuhid tuututavad, kui õiges kohas üle tee tahad minna.  Eks mujal ole samuti argimuresid ja loomulikult su omad mured tulevad sinuga alati kaasa! Aga ometi seal sellised asju ei juhtu! Kõik on rõõmsad!

KUI erinevad on inimesed....See on lausa kummaline, kuidas kirjus, rahvarohkes Kopenhaageni lennujaamas võid eestlased ära tunda mornide nägude järgi, kes longivad tahtmatult reaalsuse poole ehk siis sama värava poole mis sina, et taas koju, Eestisse sõita....Kuidas lennukis teenindatakse sind põhimõtteliselt vastutahtmist ning noorte uus-rikaste jutuvada tundub lihtsalt rämekoomiline ja väga kurb!

Kui päris aus olla, siis olen end juba vähemalt kolm aastat siin üsna vangis tundnud. Lähiajal kasvanud reiside arv on seda ängi vaid süvendanud. Minu jaoks see pole isegi tüüpiline tundmus, et mujal näib rohi rohelisem ja blabla...vaid minus on tõsine soov minna pikemaks ajaks mujale elama! Ja iva ongi selles, et ma ju tean, et rohi ongi mujals rohelisem:D nii irooniline kui see ka pole! Vähemasti inimesed on siiani igal pool sõbralikumad olnud, kui Eestis! Ma armastan Eestit südamepõhjani ning kodulinna Tallinnat samuti, kuid It's too much!  Kui käid linnas ringi ja tunned, et sulle ei jagu õhku, mida hingata...siis on midagi valesti. 

Oeh...millal pääsen...

Hullumeelsused, mis muudavad su elu...

Täna oli eesti muusikutel suur rõõmupäev!!! Armsaks saanud Estonia Kontserdisaalis andsid kontserdi Berliini Filharmoonikud. See on umbes sama, nagu jalkafännidele Manchester Unitedi "visiit" Eestisse! Piletid müüdi juba üle poole aasta tagasi tunnikese jooksul välja...

Õnneks anti koolis paar päeva tagasi tasuta pääsmeid peaproovile 2h enne kontserti! 

Sain hakkama täieliku hullumeelsusega - läksime koos kahe sõbraga teist poolt kuulama! Lihtsalt imbusime vaheajal rahva hulka ning nautisime Beethoveni 7.ndat sümfooniat.  See oli ilmselt seni kõige õigem tegu elus. See kontsert muutis mu elu! Kõlab kliššeena, kuid siiski nii see just oli. Pärast kontserti läksime kõrvalukse juurde orkestrante piiluma...ning saime ühe siiralt toreda saksa noormehega tuttavaks. Ta on esimeses viiulis. 

Ma ei tea kas on üldse mõtet üritada seda fantastilist elamust sõnadesse panna, kui  puhtalt ja koos nad mängisid. Sain aru, mida tähendab sümfooniaorkester tegelikult...ning mida tähendab hea ettekanne Beethovenist.... maailmanimega dirigent Simon Rattle tuli orkestri ette lausa maagilise energiaga. Iga noot ning fraas oli muusikaliselt perfektselt ja emotsionaalselt kujundatud. Kontsert oli nagu teemantidest pärlikee, mis päikese käes keerutades sillerdab igast küljest. 

Ma armastan neid kõiki...:)

.

Täna on ikka superilus ilm!

Minevikupäikese helge sära ja hallid varjud

Täna vaatasin oma 12.nda klassi lõpetamise salvestust. Nii enne eksameid toimunud tutipidu kui ka Estonia Kontserdisaalis toimunud pidulikku koolilõpu-kontsert-aktust - kuupäev oli siis 19.juuni 2004. Miks alles nüüd? Sest varem polnud meie fantastiline videospetsialist aega leidnu, et meie tähtis päev kokku monteerida!
Ma tean, et see päev on mällu sööbinud kui üks helge ja "vabadusse pääsenud" tundega täiesti teistsugune päev! Nüüd, aastaid hiljem seda kõike dvd-konservist vaadates tundusid mõned ütlused ning käitumismaneerid kuidagi ümberpöördunud ning võimalik, et tähtsusetuna. Meenusid õnnelike, rõõmust rõkkavate noorukite naljad, tugev sõprusetunne, mis õnneks nii mõnegagi veel tänini seob. Sealt vaatasid vastu inimesed, kes olid üdini õnnelikud, et pääsevad 12 aasta pikkusest piinapingist ja sööstavad täiskäigul iseseisvasse, ahvatlevalt kutsuvasse maailma ega muretse mitte millegi pärast, isegi kui peaksid end tasuks suure rahvasumma ees väga piinlikku olukorda seadma!! Mõnes mõttes on nad sulle tuttavad, kuid tuttavad, keda sa pole ammu näinud! Ega pruugigi enam ära tunda...
Samuti meenusid mured...tunded, et sa pole päris normaalne ja keska aegsed kompleksid, emotsionaalsed üleelamised, eksistentsiprobleemid, mis selles eas noortel inimestel ikka ette juhtub vahel.
Selle nägemine oli mulle mõnes mõttes ääretult nostalgiline, armas, siiras, pisarateni naljakas...kuid emotsionaalselt kohutavalt kurnav ja seda mitte kõige paremas mõttes...kummaline, kas pole...
Ajaga inimene muutub ja areneb....kas siis suuremaks täiskasvanumaks, leplikumaks, rahulikumaks - kuidas keegi soovib...aga samuti muutub ka suhtumine. Paljud asjad, mis siis olulised tundusid, ei oma täna enam mingit tähtsust ning asjad, millest ma tol ajal unistadagi ei osanud, on nüüd osa mu igapäevasest elust. Me muutume, iga päev! Ja seda on hea teada... Ma ei oska öelda, kas targemaks...aga elukogenumaks! Me jätame endast jälje maha ning jätame ka endasse jälje, et see minevikukummitus saaks tulla ning tollest väikesest pisikust taas toituda...aga kui ta tuleb, siis me võime ehk korra murduda...kuid tegelikult ... aeg parandab haavad - ka keskkooli haavad! Ja tegelikult oli ju hulgaliselt positiivset...meil oli tore kooliaeg...ma ei vahetaks mitte ainsatki klassikaaslast kellegi vastu välja! Iga üks oli niii omas elemendis!

Kuid...

"Me pole enam need, kes me olime..."

Uus aasta

2008 ongi käes!

Head uut aastat!

Oma eelnenud 2007nda aasta üle olen ma väga õnnelik. Nii palju uusi sõpru ja ka taasleitud vanu...fantastilised mälestused ning unustamatud seiklused reisidel...

Ma pole eriti uue-aasta-lubaduste inimene...nii et siinkohal soovin ma lihtsalt mõnusat aastat kõikidele!

nojah noh...