Carmen, Carmen, mida sa teed?

Täna oli Estonias Bizet` "Carmen". Hea muusika, ülimalt hoogne ja tundeline...aga eesti lauljad - hoia ja keela...rohkem ikka keela...!!!

Nad laulavad "...täpselt nii palju, kui oma kesise palga juures lubada saab..." (operetitekst)

ohh seda elu...

Aga nüüd magama!

Kummitav keskkool

Kummaline, kuidas vahel mingisugused olukorrad korduvad, tekitavad tunde...et...ma olen siin varem olnud...

Keskkooli ajal polnud ma just kõige andekam, targem, ilusam...misiganes...- igastahes mina see ei olnud! (vabandust, igal inimesel on ju sellised mingid imelikud arvamised vahel) Ega ole ka nüüd, kuid ma ei tee sellest ka enam probleemi! Eks suuremas osas puudutas see pillimängu ning haavu, mis näiteks peale kammeransambliekamit minusse kummitama jäid!

TÄNA elasin ma selle taas läbi. Nimelt pidin osalema praeguse lõpuklassi kammeransambli lõpueksamil, Muusikakeskkoolis. Minule küll hinnet ei pandud, kuid vastutus komisjoni ees mängida...no...ma tundsin ennast ikka väga imelikult...just selle pärast, et see tunne oli niiiiii identne selle kolme aasta taguse ajaga! Kuid ma pole enam see, kes ma olin siis... Kummaline tundus just see, et paljud "märgistavad" sind keska ajal kuidagi ära ja sa jääd selleks väga pikaks ajaks, kui sa muidugi vastupidist ei tõesta! Olgu see siis idioodist geeniuseks või geeniusest idioodiks...ja üldse...mis vahet seal on! Inimene on inimene ning igaühe areng on ju erinev! Täna tundsin neid samu pilke, samu kõrvu, mis mind kuulasid vb isegi mitmel eriala või kammeransamblieksamil. Tundsin, et minust arvatakse samamoodi kui siis...

See fakt iseenesest tekitas judinaid! Aga samas...mida see arvamus muudaks...ja kas nad üldse midagi arvasdid...ja miks nad peaks minust midagi arvama...eksam oli ju teistel:)

Samas...see närv aitas mul mõnes mõttes paremini keskenduda ja muusikasse sisse elada. Kindlasti mitte ei õnnestunud kõik 100%, kuid see mida me selle kuu ajaga tegime...meie ansambel oli koos ning tühja neist mööda panemistest! Ja mõnes mõttes lõppes üks minu foobia...

Ja lõpuks me saime viied:)

sellised imelikud mõtted...

Kust tuleb jõud?

Alati möödub sügis otsekui välgukiirusel, saad jõulude paiku kord korralikult pere seltsis verivorsti vitsutada ning siis asud kenasti oma vana ja armsa kirjutuslaua taha õppima, mis peale eelmist sessi on kena tolmukihi endale kogunud - jaanuaris algab ju eksami sessioon! Ja kaugel sealt see kevad siis enam on...

Õppima peab! Õppida ongi hea...aga paraku on Muusikaakadeemias tavaks (loe: heaks traditsiooniks) saanud see, et eriti loengtes ei käida! Käiakse tööl ja harjutatakse meeletult ning tehakse kõiksugu võimalikke proove 12 h päevas - täiesti normaalne! Aga loengud...noh need kipuvad ununema. Esialgu puudud mõnest lonegust kuus, hiljem ei suuda enam meenutada, kas oli see eelmine aasta kui ma seal loengu käisin või millal see oli? Teoreetiliste loenguainete õppimise eesmärghil käiakse seal majas vaid sessi ajal!

Sessi peale ma veel ei mõtle!!!Hetkel olen nagu täiesti tühjaks pigistatud sidrun... Töö Estonias ja Korso (Muusika- ja Teatriakadeemia Sümfooniaorkester) nädal on teinud oma töö ning võtnud kõik ja veel enam, mis võtta annab. Ma ei tea enam midagi...mu pea on täis operette, ballette oopereid ja sümfooniaid ja Rahmaninovi klaverikontserti... Sellel nädalal olen ma läbinud päris kobeda osa leivanumbreid enamike orkestrite repertuaarist... Et ma need omandanud oleksin...no see on vahest palju öeldud...kuid siiski... - Pähklipureja, Don Giovanni, Romeo ja Julia, Lõbus lesk, Tuhkatriinu, Beethoveni 3.sümfoonia Rahmaninovi klaverikontsert... minu selle nädala kava...:) Ausõna - ma ei ole enam normaalne!!! Ega ma ei üritagi siin muusiku raske elu üle kurta...(kui, siis ainult natuke) kuid võibolla panen nii ennast kui Teid, armsad lugejad, mõtlema...

Mulle endale kerkis mõtetesse küsimus - kust tuleb jõud, et kõigele sellele vastu pidada? Loomulikult oli mul vahepeal juba kerge tervisehäire...kuid siiski, laias laastus virisen, mis ma virisen, aga ma teen ju kõik ülesanded ära...isegi erialatunnis käin...isegi trio proove teen...kõigega saan hakkama...olgem ausad ma iesgi BLOGIN...:D

See küsimus tekkis mul Korso proovi ajal...ja ma sain aru, et see jõud tulebki muusikast endast, mida nii vähestel väljavalitutel on võimalus mängida, nautida seda asja seestpoolt...iseasi oleks kuulajana iga õhtu saalis istuda...kuid ise mängida, olla, tunda -....ANDA endast kõik, siin ja praegu, et pärast saaksid endale öelda, et jah, minu panus oli maksimaalne...ja kui orkestris kõik nii mõtleksid...siis olekski see juba maailma parim orkester...sest tühja neist tehnilisest teostuse finessidest, kui hing on sees, siis iga loll saab aru, et nüüd toimus midagi erilist! (kusjuures...reeglina ettekujutus ei saa olle keerulisem omaenda tehnilisest võimekusest).

Just selline tunne jäi mul täna peale kontserti! Ma andsin endast emotsionaalselt KÕIK, mis minus tol hetkel oli...kuid eks sääraste kontsertidega ole alati seotud paratamatus - iga orkester on täpselt nii hea, kui on tema kõige viletsam mängija! Siinkohal ajalugu vaikib!

Juba peale esimest poolt (Brahms, Rahmaninov) tundsin suurt väsimust...rammestust lausa...kuid see oli positiivne väsimus... Siis veel Beethoven ...

Sellised kontserdid või etendused on nagu puhastustuli...sa oled lõpuks nii väsinud ja rahulik, sa oled midagi endast välja elanud...ja sa võid jälle uue lehekülje keerata ning uusi sääraseid katsumusi oodata! Sest sama palju kui sa energiat annad, saad sa pärast kahekordselt tagasi...

oled küll väsinud, aga õnnelik...

Ma ei vahetaks oma kiiret, segast ning üliemotsionaalset muusiku elu mitte kellegi teise elu vastu... Nii palju kirge ja nii palju tundeid...

Tunded on olulised...nad juhivad maailma, sest neid ei saa ju kontrollida, vangistada, alistada...nad on vabad! See on selline lendamise tunne...seal laval sa oled ka - hõljud pilvedes, kuid samas mingis mõttes jälle üdini kahe jalaga maas... ja pärast on nii hea tunne...

...uskumatu tunne...

Minu jõud tulebki muusikast...armastusest muusika vastu! Nii tore!

Vene muusika hing...

Sain alles täna aru, kui väga ma armastan vene muusikat!!! Prokofjev, Tšaikovski, Rahmaninov....romantism! ....ma tunnen kuidas ma nende muusikaga lausa ühte sulan.

Sergei Rahmaninovi 2. klaverikontsert on lihtsalt üks romantilisemaid teoseid, mis eales kirjutatud. Mina kui üdini romantik...no ma lihtsalt naudin selle loo igat nooti...igat takti...Kui ma oleksin helilooja...elades ükskõik millisel ajastul siis...hoolimata sõdadest, modernismist, minimalismist, barokist, renessansist, klassitsismist ja Nõukogude Liidust - ma kirjutaks kaa samasugust muusikat ma arvan....kindlasti mitte nii geniaalset...kuid idee poolest - romantilist ning kirglikku...
Hetkel on meil trioga kavas ka Rahmaninovi Eleegiline trio...samad sõnad!!!! Ma olen armunud...ma oleks tahtnud tunda seda meest, kes sellist muusikat kirjutab...
Tähelepanuväärne on ka see, et klaverikontserdi kirjutas ta ju vaevu 20 aastasena...milline südantlõhestavalt kirglik ning armuvalust karjuv muusika nii noore inimese sulest.... väga traagiline...kuid lihtsalt lummav!!! Klaverikontserti mängime me Muusikaakadeemia sümfooniaorkestriga pühapäeval, 10.detsembril Estonia kontsertsaalis, solistiks Sten Lassmann

...ma ilmselt sulan seal laval....selle teose kõrval kahvatub isegi Beethoven!!!

muusika on ime, suur ime!!!

Mis teeb Maaritist Maariti...

Päris tihti tuleb inimestel üle huulte säärane lause nagu "...inimesi on ikka igasuguseid..." või "Issanda loomaaed on ikka suur ja lai!" Need on märk sellest, et kõneall olevate inimestega poleks justkui kõik päris korras. Kindlasti on Teil (ja mul ka) mõni selline sõber/sõbranna, kelle puhul Te ei väsi kunagi imestamast "KUIDAS Sa seda suudad? Kuidas sellised asjad just Sinuga juhtuvad...?"

Pean kahetsuse või kurbusega...noh...pean endale tunnistama fakti, et ka mina kuulun nende inimeste "klassi", nende veidikene veidra moega olendite hulka:) Usute? Vajate tõestust?

Näide number 1: Eelmisel nädalal käisin ERSOs (Eesti Riiklik Sümfooniaorkester) kehaks (see on selline muusikute special-väljend asendaja kohta - KT kui soovite).

Nädal oli iseenesest raske - iga päev 4 tundi proovi ning alates neljapäevast andsime kontserte nii Jõhvi, Pärnu, Tartu kontserdimajades kui ka Estonia kontsertsaalis, kus ettekandele tuli üks suurepärane teos - Max Bruchi oratoorium "Mooses". Koos ERSOga olid laval veel tütarlastekoor Ellerhein, Rahvusmeeskoor RAM (alias "Metsapullid") ning 3 solisti.

Niisiis - asja kallale! Nimelt...Tartu kontserdimajas otsustasin vaheajal puhata! See pillimäng on üks raske füüsiline töö, jäsemed ja kondid ja kõik kipub kangeks minema...ikkagi tegemist ju täispingega! Minu murelapseks on just selg...niisiis otsustasin selga puhata...heitsin seina äärde pikali paariks minutiks! Väga hästi mõjub kusjuures, kõik selgroolülid vajuvad õigesse kohta jälle tagasi! Kätte jõudis aeg hakata oma samme taas lava poole seadma ning otsustasin püsti hüpata!!!NB! Just HÜPATA!!! Ja seal ta oli...otse minu peakohal...rauast elektrikapp! Loomulikult hüppasin ma otse peaga sellesse kappi! Ma kukkusin põrandale tagasi ja ei saanud aru vähemalt kahe sekundi kestel, kes ma olen, kus ma olen...ja mis värk on...no muidugi see haav veritses veits. Inimesed minu ümber pidid shoki saama...ning ehmatasid vähemalt sama palju kui mina ise :D oeh...igastahes...teine poole kontserdist möödus mul palvetades, et ma ära ei minestaks (mis poleks muidugi kaa esimene kord)...ja muidugi see peavalu oli lihtsalt meeletu! Nüüd on mul räige sinikas peas...hea et juuste alt seda näha pole...vaat selline lugu...

See panebki endalt küsima...miks mina??? See poleks mitte kellegi teisega juhtunud...ohh mind rabistajat!!:D (muidugi asjal oli vähemalt üks positiivne külg...üke kena noormees juhtus seda pealt nägema ning tuli kohe küsima "Are you ok?"...ta nimelt pole eestlane... Ilma selle pauguta poleks me ehk tutvunud...hehe

Näide number 2: Esmaspäeva hommik, kell on 8 .35 (loe: tipptund)...Maarit ja emme kiirustavad üksteist takka, et ikka õigekls ajaks kooli jõuda...!!!

Niisiis sõidava kodu hoovist välja ning u 500m pärast... KOL-KOL-KOL-KOL-KOL....

otseloomulikult....SUMMUTAJA!!! Juba kolmandat korda kukub see mu autol lihtsalt alt ära ja veel nõnda, et üks ots jääb kummilulludega auto põhja alla kinni...

Mida teeb Maarit? Käsib emal ruttu isale helistada...seda esiteks! Ning siis...(iseseisev naisterahvas) võtab käest oma uhked nahkkindad ning asub paljaste kätega auto kallale nikerdama... möödub 30 sekundit (ega ma seda esimest korda tee ju) ning tõstab uhkelt kätte saadud summutajaolluse pagasnukusse ja kimab kooli poole!!!

Alati mina ja mu õnnetumatest õnnetum Mercedes...Mercedeste Vanaema ma lausa ütleks...

Vähemalt teeb ta nüüd sellist mürglit, et kõik annavad mulle liikluses teed, arvates ekslikult, et mingi hull püssiga rullnokk tuleb...

Näide number 3: Sõidan ma Estonia parklast välja ning vahetult enne on üks veelomp, mida ma tõesti ei märka...kiirus oli mul sees, sest mul oli juba klooli kii8re...noh...tõepoolest parkla pole koht kus kiirendada...ega ma seda tavaliselt teegi...kuid sel hetkel...noh...ja see lomp...ja sealt kõrvalt vasakult tulid üks ema ja laps...no...nad said kahjuks väga märjaks ...ja see naine tuli minu peale karjuma...loomulikult oli mul piinlik...aga mu keel oli sellest ehmatusest endalgi kurku kinni jäänud ja mõistuses vasardas muudkui et "PÕGENE!"...nii ma siis põgenesin kuriteopaigalt nagu väike laps, kes oli vanaema naabri aias pahandust teinud....!

Mul on tõesti piinlik...see tädi oli veel jõuluvana kostüümis...:S

Näide 4: Kuna mul on nüüd veidikene kogu aeg peavalu, sellest obadusest, siis otsustasin pühapäeva hommikul valuvaigistit võtta...et etenduse ajal hullemaks ei läheks...ja muidugi...teadagi...hommikusöök pole mul kindlasti mitte kõige kobedam söögikord päevas! Ning kui võtta suhteliselt karmi valuvaigistit pooltühja kõhu peale, siis võib iiveldama hakata! Õnneks muidugi istusin ma pühapäevahommikusel Tuhkatriinu etenduse kenasti esimeses puldis, mis tähendab, et kenasti dirigendi põhimõtteliselt nina all! Tore! Et see valuvaigisti...see oli hea! Ta aitas valu vastu-....aga... no ütleme nii et esimene vaatus (mis kestab u 1,5 tundi möödus mul pooleldi endale korrutades, et "ma ei hakka oksele! Mul ÜLDSE ei iivelda praegu!Maarit, palun ole tugev...sa ei taha ju ometi Estonia Teatri orkestriaugus oksendama hakata...! Mul ei ole paha olla!!! ei ole!!! VÕITLE ENDAGA MAARIT!!!" ...

ühesõnaga...see õnnestus....mul tõepoolest ei hakanud paha! Võibolla oli mul liiga selgelt elava fantaasia tõttu silma ees piinlik pilt Maaritist, kes lihtsalt dirigendile sülle oksendab, rääkimata oma puldinaabrist ning klaverimängijast, kes kaa otse minu kõrval oli..... Tavaliselt näevad inimesed enne kontserte või lihtsalt enne vastutusrikkaid etteasteid sellist jama unes...aga mina...

Miks mina???

Rääkisin nendest asjadest oma parima sõbrannaga...ja ta ainult naeris...nagu ma oleksin talle mingit naljalugu rääkinud...lõpuks ta küsis... "Maarit, kuidas alati sellised asjad just sinuga juhtuvad?" "No see olengi ju mina - IT`S ME..."

...Maarit - rõõmus ja roosa...kuid endiselt siiki veidrik!!!